Ma kasvasin üles ilma isata ja täiesti toimimatu perekonnas. Juba noorena lubasin endale, et ma olen teistsugune – et ma ei lase oma minevikul määrata, kes ma olen või kelleks ma saada tahan. Ma olen kogu elu kõvasti tööd teinud, et ehitada endale parem tulevik. Ma võitlesin läbi kõik raskused ja lõpuks õnnestus mul avada väike restoran, mille üle ma olin väga uhke.

Siis kohtasin oma abikaasat. Alguses tundus kõik täiuslik. Olime õnnelikud, abiellusime ja saime lapsed. Aga aja jooksul muutusid asjad. Ta muutus kontrollivaks, võttis üle restorani, mille olin oma kätega üles ehitanud, ja jättis mind koju lastega. Ma ei saa tööle tagasi minna ega saa nii paljusid väikseid lapsi üksi jätta. Kõige hullem on see, et ta muutus vägivaldseks ja nüüd tunnen end täiesti lõksus olevat.

Ma ei ole kunagi tahtnud rikkust ega luksust – ma unistasin vaid lihtsast elust väikeses kodus koos lastega, ausast tööst ja teiste aitamisest. Aga mu plaanid võeti minult ära. Miski ei tundu enam minu omana – isegi mitte äri, mille ma ise üles ehitasin. Ta kontrollib kõike ja mul pole sõnaõigust.

Ma pöördun raske südamega teie poole, et paluda abi. Ma ei taha materiaalset vara. Ma tahan lihtsalt võimalust – võimalust alustada uuesti kusagil turvalises kohas koos oma lastega, eemal hirmust ja kontrollist. Ma tahan ehitada meie elu üles väärikalt ja rahus.

Võib-olla on see vaid habras lootus, kuid ma usun, et keegi seal väljas võib mind mõista või aidata meil leida tee edasi. Tänan teid, et lugesite osa minu loost.