Tere tulemast. 6 aastat tagasi elasin Bukarestis ja õppisin ülikoolis. Mul oli kogu elu ees, stabiilne suhe ja unistused, mida täita. Jagasin korterit kolleegiga ja raha saime minu emalt (mul oli ainult tema vanemana), kes viibis välismaal. Ümbritseva seltskonna, võltside sõprade, aga ka maalt pealinna tulnud lapse süütuse tõttu hakkasin mängima õnnemänge, elektroonilisi mänge! Alguses oli see nagu lõbus ajaviide vabal ajal, kus kulutasin raha, mida ma võisin endale kaotada lubada. Mõnikord sain väikseid, aga ka suuremaid võite. Hakkasin tööle suures ettevõttes, kus mul oli korralik palk. Jagasin oma aega ülikooli ja töö vahel! Vabal ajal hakkasin üha enam hasartmänge mängima, kuni sellest sai sõltuvus. Ma puudusin ülikoolist ja käisin hasartmängudes, kus kulutasin ära iga viimase pennigi. Laenasin sõpradelt ja perelt, et auke täita, kuid võlad muutusid üha suuremaks. Minu suhe oli juba lõppenud, mind huvitas ainult lahenduste leidmine, kuidas raha teenida, et võlad ära maksta. Võtsin pangast laenu ja maksin kõik oma võlad ära. Aga sellest ei piisanud, hakkasin uuesti võlgu jääma, et saada raha hasartmängudeks. Võtsin veel laene, et raha saada, kuni jõudsin üsna suure summani. Tundes end nii paljude võlgade all rõhutuna, otsustasin riigist lahkuda ja välismaal tööle minna. Selleks kulus mul päris palju aega, kuid see tundus parim otsus. Blokeerisin kõik oma mängukontod, keelasin endal sissepääsu kõikidesse hasartmängusaalidesse, et nad mind sisse ei laseks. Nüüd püüan koguda raha, et oma laenud ja võlad ära maksta ning riiki tagasi pöörduda.