Talv on käes.

Külm, raskepärane ja halastamatu. Selline talv, mis tungib sügavale maasse ja luudesse.

See toob kaasa pikad ööd, jäised tuuled, niiske õhu ja vaikse hirmu selle ees, millised saavad olema järgmised kuud neile, kellel midagi pole.

Ja kui talv siin Poolas oma haaret tugevdab, pöörduvad mu mõtted taas Ukraina poole.

Oleme aastaid teinud koostööd Tšerkassõ varjupaigaga – viinud sinna toitu, tekke ja ravimeid, kui vähegi võimalik.

Kuid alates sõja algusest on seal tegelikult väga vähe muutunud.

Võib-olla ainult üks asi: maailm on lõpetanud Ukraina teemal rääkimise.

Vaikus on süvenenud.

Kuid kannatused ei ole.

Paljud inimesed, kes kunagi meiega koos töötasid – hooldajad, tallitöötajad, vabatahtlikud – naasid rindele.

Nad läksid tagasi oma kodusid kaitsma.

Ja paljude nendega kaotasime igasuguse kontakti.

Me ei tea, kus nad on.

Me ei tea, kas nad on elus.

Hiljuti saime Valeryst teateid.

Valery töötas meiega peaaegu kümme aastat.

Ta aitas ehitada meie kõige esimesi päästekeskusi.

Ta kirjutas, et istub kaevikus.

Vahel õnnestub tal oma perele helistada.

Ta ütles, et igatseb meid kohutavalt.

Ta kirjutas ka, et sõda on lõppemas ja samal ajal ei lõpe – ning et ta ei tea enam, kas elu naaseb kunagi normaalsusesse.

Ta saatis mulle foto, kus ta hoiab käes vintpüssi.

Ja siis, pärast pikka pausi, saatis ta veel ühe foto – seekord hoides käes vastsündinud varssa.

Ta kirjutas:

„Ewa, vaata, kuidas kõik muutub. Kunagi, Centauruses, hoidsin vastsündinud varssa oma käte vahel, sest veterinaar oli just kohale jõudnud ja ema oli nõrk. Täna hoian ma püssi ja kaitsen oma riiki.”

Elu on lihtne.

Ja talumatult keeruline.

Ja sinna Ukrainasse – sinna, kus Valery praegu on – läheme me jälle.

Tahame viia toitu Tšerkassõ varjupaika.

Ostame selle Ukraina poolelt, sest varustuse transportimine üle piiri on endiselt äärmiselt keeruline.

Kohapeal ostmine võimaldab meil ka rohkem osta.

Seega on see heategevuslik kogumiskampaania peamiselt toidu jaoks.

Kuid kuna talv on juba käes, kogume ka tekke, linad, vooditarbed ja kõike, mis koeri soojas hoiab.

Kui saate saata toitu meie aadressile, palun tehke seda.

Kui saate annetada isegi väikese summa, et saaksime kohapeal varusid osta, siis palun tehke seda ka.

Tšerkassõ koerad ootavad.

Neid on sadu.

Ja neid hooldavad inimesed – vaprad, kurnatud, erakordsed inimesed – teevad peaaegu mitte millegi abil kõik, mis nende võimuses.

Palun rääkige kellelegi Tšerkassyst.

Rääkige kellelegi loomadest, kes jäid maha, kui maailm lõpetas neile tähelepanu pööramise.

Rääkige kellelegi inimestest, kes neid kaitsevad, isegi kui nende enda elu on varemetes.

Sest kui see heategevuslik kampaania oma eesmärgi saavutab, on talv juba karm.

Külm, karm, halastamatu.

Palun – ärge jätke neid koeri üksi.

Sõda ei pruugi enam ajalehtede esikaantel olla.

Aga loomad on ikka veel seal.

Ja keegi ei räägi enam nende eest.

Tšerkassõ sai meie südamesse tänu inimestele, kes avasid oma südamed sadadele koertele ja kassidele.

Me mõtleme neile iga päev. Kuidas nad elavad, kuidas nad toime tulevad, kuidas nad edasi lähevad.

Aita meil täita kaubik toidu, tekkide ja kõige muuga, mida nad vajavad.

Tulge koos meiega Tšerkassisse.

Olge nende jaoks olemas, kui maailm on neist juba ära pööranud.

---------------------------------------------------------------------

Korraldatud kampaania „Love Wisely” raames

Centaurus Foundation on tegutsenud loomade nimel alates 2006. aastast.

Oleme mittetulundusühing.

Centaurus on päästnud ligi 3000 hobust – sealhulgas üle 200 eesli –, tuhandeid koeri ja kasse ning palju põllumajandusloomi.

Nad on kõik elus tänu teiesugustele inimestele.

Ilma selle toetuseta ei oleks päästmine võimalik.