Tere, ma olen Vlad, üliõpilane, kes elab üksi võõras riigis ja püüab endale tulevikku ehitada – hoides samal ajal kinni unistusest, mis sai alguse juba enne, kui ma kõndima õppisin.

Kui ma olin väike, oli mu isal BMW 3. seeria. Ma ei mäleta auto üksikasju, kuid mäletan, milline tunne oli selle läheduses olla. Sellel oli mingi olek – midagi, mis äratas minus midagi sügavat, isegi kui ma olin veel väike laps. Ühel päeval pidi ta selle maha müüma. Ma ei saanud täielikult aru, miks, kuid mäletan seda kurbust. Midagi jäi mulle sellest päevast meelde. Lubasin endale:

„Ühel päeval saan ma endale oma 3-seeria.“

Aastad möödusid, aga see säde ei kustunud kunagi. Auto, mis minus midagi süütas, sai minu unistuseks. Ja kui ma lõpuks juhiloa sain, hakkasin säästma – euro euro haaval –, et see unistus reaalsuseks muuta. Mitte uhiuue auto jaoks. Mitte näitamiseks. Vaid BMW E92 jaoks – auto, mis tähendab mulle kõike. Auto, mis sümboliseerib minu sidet isaga ja lubadust, mille andsin endale lapsena.

Aga see unistus ei kuulu enam ainult mulle.

Mul on väikevend, kes on minust 10 aastat noorem. Ta kasvas üles, vaadates, kuidas ma autodest vaimustun – täpselt nagu mina kunagi vaatasin meie isa. Ma andsin oma armastuse E92 vastu edasi talle. Nüüd on see midagi, millest me kogu aeg räägime. Me unistame sellest, kuidas me koos sellega sõidame. Istume selles. Kuuleme mootori möirgamist. Lihtsalt mõte sellest, et ma ühel päeval ta sellega peale võtan...

See on unistus unistuses.

Aga elu pole seda lihtsaks teinud.

Ma kolisin ülikooli õppima, üksi, kaugel oma perekonnast. Võtsin tööle, et end ära elatada, püüdes säästa auto jaoks, maksta üüri ja pidada sammu õpingutega. Töötasin nii kõvasti, et põlesin läbi. Jäin aastaga maha. Pidin töölt lahkuma. Nüüd kordan sama aastat, katades üüri ja õppemaksu selle vähesega, mida teenin. Olen proovinud kõike, mida suutsin, et see unistus ise teoks teha.

Aga üksi ma seda teha ei suuda.

Sellepärast olen siin ja palun teie abi.

Püüan koguda 15 000 eurot, et osta oma esimene auto – auto, millest olen unistanud üle kümne aasta. Mitte luksuse pärast. Mitte kiiruse pärast. Vaid selle pärast, mida see mulle tähendab, ja sideme pärast, mida see esindab kahe venna vahel, kes usuvad millessegi, mis on suurem kui nemad ise.

Kui teil on kunagi olnud unistus, mis tundus justkui käeulatuses olevat...

Kui te olete kunagi rasketel aegadel millestki kinni hoidnud...

Kui olete kunagi tahtnud tõestada, et unistused võivad püsida isegi siis, kui kõik muu kokku variseb...

Siis saad aru, miks see on oluline.

Isegi lihtsalt jagamine, sõbralik sõna või väike annetus toob mind lähemale millelegi, mida olen kandnud oma südames alates sellest ajast, kui olin laps tagumisel istmel, aknast välja vaadates ja jälgides, kuidas mu isa sõidab selle vana 3. seeria autoga.

Tänan teid südamest – minu ja selle väikese venna nimel, kes ikka veel ootab oma esimest sõitu.

Kogu südamest,

Vlad