Moooonia, Monika, ärka üles! Tõuse püsti! Oled piisavalt kaua maganud. Nüüd aitab! Tule tagasi meie juurde!

Koos saame rohkem saavutada!

Aitame Monikal vangistusest välja pääseda, aitame tal terveks saada.

Meie armastatud ja ainus tütar Monika tavalisel tööpäeval 9. oktoobri 2024. aasta hommikul läks rõõmsalt tööle. 

Ta oli väga õnnelik, et oli pärast kunstiakadeemia lõpetamist saanud töökoha oma erialal.

Kuid ta ei jõudnudki tööle, sest tema elukaardile ilmus pöördepunkt – traagiline liiklusõnnetus – või isegi kaks ühes.  

Ühel hetkel sõitis talle otsa üle 200 kilogrammi kaaluv metskits, kes jooksis metsast teele, ja sekundi murdosa hiljem sai ta vastassuunast tulnud kiirustavast sõidukist surmava rammimise.

Monica süda lakkas löömast. Ta oli autosse kinni jäänud, teadvuseta ja ilma igasuguste elumärkideta. Tuletõrjujad ja meditsiinimeeskond, kes saabusid õnnetuspaigale, suutsid pärast mitme minuti pikkust vaprat elustamist ta vereringet taastada. Nad ei suutnud ise uskuda, et selline ime oli juhtunud.

Nende arvates on selliste vigastustega ohvrid õnnetuspaigas kohe igaveseks kadunud.

Pärast transportimist LPR-helikopteriga Opole ülikoolihaiglasse tehti Monikale mitu keerulist operatsiooni, sealhulgas tema muljutud parema puusa stabiliseerimine, murtud jala ja eelkõige elupäästva neurokirurgilise operatsiooni, sest, nagu arst meile intensiivravi osakonnas esimesel kohtumisel ütles, oleks Monika peaaegu pea maha rebitud. Tal olid murdunud kaelalülid C0 kuni C3, mõlemad tagumised kondüülid olid sissepoole nihkunud, seljaaju oli rebendiga, arvukad hematoomid, ka kaelarteris, hüpofüüsi piirkonnas (...). Tema aju oli olnud mitu minutit hüpoksias. Arstide arvates oli parimas seisundis ainult see ajuosa, mis vastutab hingamise eest. Oli põhjendatud kahtlusi, kas Monika jääb operatsioonijärgsel ööl ellu, kas raskelt kahjustatud seljaaju suudab tema elutalitlusi pikema aja jooksul säilitada. Diagnoos oli järgmine: isegi kui ta peaks ellu jääma, ei suudaks ta liigutada ei käsi ega jalgu, tal puuduks igasugune kontakt, sest pikaajalise hüpoksia tagajärjel oli surnud oluline osa tema ajust – ees-, peal-, külg- ja tagalõik (...) – oli pikaajalise hapnikupuuduse tagajärjel surnud. 

Monika jäi ellu ja on elus. See on ime. Sellest traagilisest õnnetusest on möödunud nüüd 6 nädalat. Meie tütar, keda on nõrgendanud raske ortopeediline operatsioon, on võitnud palju lahinguid. Ta on kaks korda võitnud kopsupõletiku, kaks korda konjunktiviidi ja muud septilised bakterid, mis tahtsid ta meilt ära võtta. 

Alates 9. oktoobrist 2024 oleme iga päev tema juures. Sõidame iga päev 300 kilomeetrit oma kodust haiglasse ja tagasi, et Moniaga rääkida, talle laulda, mängida talle muusikat, masseerida tema nägu, tema hapraid käsi, käsi ja jalgu silitada, stimuleerida kõiki tema meeli ja retseptoreid, ergutada tema aktiivsust, tema soovi naasta meie maailma. Arstid märkavad ühendatud monitoridel, et tema elutalitlus suureneb meie külastuste ajal märgatavalt. See annab meile lootust ja jõudu tegutseda.

Meil on esimesed edusammud. Arstid ise vaatasid Monikat nädal aega uskumatusega. Monika avab silmad, reageerib päeva- ja ööajale, reageerib valgusele, on hakanud silmi liigutama, on hakanud suud liigutama, teha oma isikupäraseid näoilmeid, pöörab pead kergelt ühelt poolt teisele, reageerib väga tugevalt kergimale puudutusele, painutades mõlemat jalga põlvedest, võib ta käsi tahtmatult kokku suruda (...) ja veel mitte väga kaua aega tagasi ei pidanud ta ellu jääma, ta ei pidanud isegi silmagi pilgutama.

Me püüame Monikat kaasata täiskasvanute ärkamise programmi tserebraalses koomas, sest Monika, keda me seni veel maininud pole, on täiskasvanud, ilus 29-aastane naine, häbelik neitsi, kes oli hiljuti valmis oma perekonda looma.

Me oleme ühenduses mitmete tervishoiuasutuste ja haiglaosakondadega, mis pakuvad seda tüüpi ravi koomapatsientidele ja viivad läbi 12-kuulisi programme. Näiteks: „Budzik dla Dorosłych” Varssavis, „Rehstab” Limanowas, haiglad Częstochowas, Jastrzębie Zdrójis, Brzegis või „Repty” Tarnowskie Górys (...).

Kahjuks tuleb kõikjal oodata vastuvõtule kuni 12 kuud, igas kohas ootab Monika ees 2,3 kuni 8 inimest. Aasta lõpus puuduvad igal asutusel riiklikust tervishoiufondist vahendid ravi subsideerimiseks ning uued limiidid otsustatakse alles 2025. aasta alguses. Monika jaoks tähendab aga iga päev viivitus kutsealases rehabilitatsioonis väiksemat võimalust naasta teadlike, mõõdukalt vormis ja tervete inimeste maailma.

Monika jaoks tähendab erarehabilitatsioonilaager, kus on professionaalne meditsiiniline järelevalve igapäevase arstide meeskonna poolt, neurorehabilitatsioon, neuroloogia, muusikateraapia, hüdroteraapia jms, maksab umbes 15 000 PLN kahe nädala viibimise eest keskuses. Kuu maksumus osalemiseks erarehabilitatsiooniprogrammis, nagu seda pakub näiteks Varssavis asuv „Budzik“, on umbes 35 000 PLN kuus. Seda me kahjuks endale lubada ei saa. Me arvame, et vaevalt keegi suudab endale sellist kulu lubada, isegi kui tegemist on nii olulise elueesmärgiga.

Mina, Monika ema, olen juba loobunud oma tööst, et olla Monika kõrval ja toetada tema paranemist. Meie praeguses olukorras ei suudaks ma oma tööle pühenduda. Praegu saan närvivapustuse tõttu haigushüvitist, kuid paari kuu pärast lõpeb minu haiguspuhkus (...). Monika isa töötab väikeses erautokorralduses ja tema sissetulekust piisab praeguses olukorras tasude maksmiseks, bensiini ostmiseks igapäevasteks sõitudeks Monika korterisse ja sealt tagasi ning tagasihoidlike toidukaupade ostmiseks.  

Monika on töötanud, nii et tal on esialgu kogunenud haigushüvitist, kuid ta ei saa seda ise kasutada, ta ei saa ise oma heaolu eest hoolitseda, ja meie, tema vanemad, ei taha ega saa esialgu tema rahalisi vahendeid käsutada, vähemalt mitte enne, kui kohus nimetab meid tema seaduslikeks eestkostjateks, ja see võtab aega (...).

Selles olukorras pöördume teie poole, kallid lugejad, rahalise abi saamiseks, isegi kui see on kõige väiksem summa, mis aitab Monikat ja tema vanemaid Monika ravi esimeses faasis, st tagada nende viibimine professionaalses keskuses, kus ravitakse - täiskasvanute ärkamist aju koomast, kuna Opole haiglas, kus ta praegu viibib, ei näe põhjust tema ravimiseks intensiivravi-, ortopeedia- või mõnes muus haiglaosakonnas.

Juhul, kui Monika, jumal hoidku, ei kvalifitseeru ühegi programmi jaoks, kuna ta peab vastama teatud meditsiinilistele kriteeriumidele, või kui ta lõpetab sellise 12-kuulise programmi ja tal on võimalik koju naasta, kasutame kogutud raha selleks, et kohandada tema elukoht igapäevaseks toimetulekuks ja taastusraviks ning tagada professionaalne hooldus. 

Suur tänu juba ette iga abi eest, meie nimel ja eriti Monika nimel!