Moooonia, Monika ärgu! Tõuse üles! Sa oled piisavalt kaua maganud. Sellest on nüüd küllalt! Tule tagasi meie juurde!

Koos suudame rohkem saavutada!

Aitame Monica vangistusest välja, aitame tal taas terveks saada.

Meie armastatud ja ainus tütar Monika tavalisel tööpäeval 9. oktoobri 2024. aasta hommikul. ta läks rõõmsalt tööle.

Ta oli väga õnnelik, et oli pärast kunstiakadeemia lõpetamist saanud oma erialal tööd.

Kuid ta ei pidanud tööle jõudma, sest tema elukaart näitas pöördepunkti - traagilist liiklusõnnetust - või kaks ühes.

Ühel hetkel tabas teda kiirustades metsast maanteele jooksnud, üle 200 kilogrammi kaaluv hirv ja sekundi murdosa hiljem tabas teda otsa vastassuunas sõitnud kiirustanud sõiduk.

Monica süda lakkas löömast. Ta jäi autosse lõksu, oli teadvuseta ja ei andnud elumärke. Sündmuskohale saabunud tuletõrjujatel ja meditsiinimeeskonnal õnnestus pärast mitme minutilist vaprat elustamist taastada vereringe. Nad ei suutnud uskuda, milline ime oli toimunud.

Nende arvates on selliste vigastustega ohvrid õnnetuspaigal igaveseks kadunud.

Pärast LPR-i helikopteriga Opole ülikoolihaiglasse transportimist tehti Monikale rida keerulisi operatsioone, sealhulgas stabiliseeriti tema purustatud parem puusa, murdunud jalg ja eelkõige elupäästev neurokirurgiline operatsioon, sest nagu arst meile esimesel kokkupuutel intensiivraviosakonnas ütles, oli Monika pea peaaegu ära rebitud. Tal olid murdunud kaelavõlvid alates C0-st kuni C3-ni, mõlemad tahmakaela kondüülid sissepoole nihkunud, seljaaju oli lõhutud, arvukalt verevalumeid, ka kaelavõlvil, ajuripatside piirkonnas (...). Tema aju oli mitu minutit olnud hüpoksilises seisundis. Arstide sõnul oli ainult hingamise eest vastutav ajuosa parimas seisukorras. Oli õigustatud mure, kas Monika elab operatsioonijärgset ööd üle ja kas tugevalt kahjustatud seljaaju suudab pikema aja jooksul säilitada tema elutähtsaid funktsioone. Otsus oli, et isegi kui ta ellu jääks, ei suudaks ta enam kätt ega jalga liigutada, tal ei oleks enam mingit kontakti, sest märkimisväärne osa tema ajust - eesmine, tahvel-, parietaalne, temporaalne ja oktsipitaalne lobi (...) - oli pikaajalise hüpoksia tagajärjel surnud.

Monika jäi ellu ja on elus. See on ime. Sellest traagilisest õnnetusest on nüüdseks möödunud kuus nädalat. Meie tütar, keda on nõrgestanud raske ortopeediline operatsioon, on võitnud palju lahinguid. Ta on kaks korda tõrjunud kopsupõletikku, kaks korda võitnud konjunktiviiti ja teisi septilisi baktereid, mis püüdsid teda meilt ära võtta.

Me oleme olnud temaga iga päev alates 9. oktoobrist 2024. Sõidame iga päev 300 kilomeetrit oma kodust haiglasse ja tagasi, et rääkida Moniaga, laulda talle, mängida talle muusikat, masseerida tema nägu, silitada tema hapraid käsi, käsi ja jalgu, stimuleerida kõiki tema meeli ja retseptoreid, ergutada tema aktiivsust, tema soovi naasta meie maailma. Arstid märkavad ühendatud monitoridel, et meie visiitide ajal suureneb oluliselt tema elutegevus. See annab meile lootust ja jõudu tegutsemiseks.

Meil on esimesed õnnestumised. Arstid ise vaatasid nädal aega Monika peale uskumatult. Monika avab silmad, reageerib öö- ja kellaaegadele, reageerib valgusele, on hakanud silmi liigutama, on hakanud suud liigutama, teeb oma unikaalseid nägusid, keerab pead kergelt küljelt küljele, reageerib väga tugevalt kõige kergemale puudutusele, painutades põlvedest mõlemat jalga, suudab tahtmatult käsi kokku suruda (...) ja mitte nii kaua aega tagasi ei tohiks ta ellu jääda, ta ei tohiks isegi silmalaugu liigutada.

Me püüame lasta Monikal osaleda ajukoomas olevate täiskasvanute ärkamisprogrammis, sest Monika, keda me veel ei ole maininud, on täiskasvanud, ilus 29-aastane naine, häbematu neitsi, kes oli hiljuti valmis looma oma perekonda.

Oleme kontaktis mitmete tervishoiuasutuste ja haiglaosakondadega, mis pakuvad seda tüüpi ravi koomapatsientidele ja viivad läbi 12-kuulisi programme. Need on näiteks: "Budzik dla Dorosłych" Varssavis, "Rehstab" Limanowas, Częstochowa haigla, Jastrzębie Zdrój, Brzeg või "Repty" Tarnowskie Górys (...).

Kahjuks tuleb kõikjal kuni 12 kuud järjekorras oodata, et sissepääsuks, igas kohas ootab Monika ees 2,3 kuni 8 inimest. Aasta lõpus puuduvad igas asutuses riikliku tervishoiufondi vahendid ravi subsideerimiseks ja uued piirarvuotsused tehakse alles 2025. aasta alguses. Monika jaoks tähendab aga iga päev, mil kutsealase rehabilitatsiooniga viivitatakse, väiksemat võimalust naasta teadlike, mõistlikult heas vormis ja tervete inimeste maailma.

Monika eraviisiline rehabilitatsioonilaager koos igapäevase professionaalse arstiabi, neurorehabilitatsiooni, neuroloogia, muusikateraapia, hüdroteraapia jne. pakkumisega maksab umbes 15 000 zlotti kahenädalase keskuses viibimise eest. Eraldi rehabilitatsiooniprogrammis, nagu seda pakub Budzik Varssavis, osalemine maksab umbes 35 000 zlotti kuus. Kahjuks ei saa me seda endale lubada. Me arvame, et vaevalt et keegi saab endale selliseid kulutusi lubada, isegi kui see on nii oluline eesmärk elus.

Mina, Monika ema, olen juba loobunud oma tööst, et olla Monika kõrval ja toetada tema paranemisprotsessi. Sellises olukorras, milles me oleme, ei oleks ma võimeline pühenduma oma tööle. Praegu olen närvipuhkuse tõttu haiguslehel, kuid mõne kuu pärast kasutan oma haiguspuhkuse ära (...). Monika isa töötab väikeses eragaraažis ja tema sissetulekust piisab praeguses olukorras tasu, bensiini igapäevaseks sõiduks Monika koju ja tagasi ning tagasihoidlikuks toiduks.

Monika on töötanud, nii et tal on esialgu kogunenud haigushüvitist, kuid ta ei saa seda ise kasutada, ta ei saa ise oma heaolu eest hoolitseda ja meie, tema vanemad, ei taha ega saa esialgu tema rahaliste vahendite üle käsutada, vähemalt mitte enne, kui kohus määrab meid tema seaduslikeks eestkostjateks, ja see võtab aega (...).

Selles olukorras pöördume teie, kallid lugejad, poole rahalise abi saamiseks, isegi kui see on väikseim võimalik summa, mis aitab Monika ja tema vanemaid Monika ravi esimeses etapis, st tagada tema viibimine professionaalses keskuses, kus ravitakse inimesi - ajukoomas ärkavaid täiskasvanuid, kuna Opole haigla, kus ta praegu asub, ei näe mingit õigustust tema raviks intensiivraviosakonnas või ortopeedilises või muus haiglaosakonnas.

Juhul kui Monika, jumal hoidku, ei saa osaleda üheski programmis, sest ta peab vastama teatud meditsiinilistele kriteeriumidele, või kui ta läbib sellise 12-kuulise programmi ja tal on võimalik koju tagasi pöörduda, kasutame kogutud raha tema elukoha kohandamiseks igapäevaseks toimimiseks ja rehabilitatsiooniks ning professionaalse hoolduse tagamiseks.

Suur tänu ette igasuguse abi eest meie ja eriti Monika nimel!