Mul on olnud üle kahekümne aasta jooksul õnn töötada inimestega ühes nende elu kõige kujundatavamast etapist. Kaitseväes ja tsiviilülesannete raames olen kohtunud noorte inimeste ja õpilastega – paljud neist ebakindlad, kõhklevad ja mõnikord raskustundega, mida nad ise vaevu sõnadesse suutsid panna. Minu ülesanne pole kunagi olnud ainult õpetada. See on olnud näha. Kuulata. Õrnalt näidata, et neis on rohkem, kui nad ise julgenud uskuda.

Olen saanud jälgida teekondi, mis on mind sügavalt puudutanud. Inimesi, kes alguses vaevalt julgesid oma kohta leida, kes vältisid pilke ja vaikisid rühmades, kuidas need inimesed samm-sammult omaenda tugevusse kasvasid. Mitte muutudes kellekski teiseks – vaid saades rohkem iseendaks. Olen näinud, kuidas nad on õppinud väljendama oma tundeid, seisma oma arvamuste eest ja tegema oma otsuseid kindlusega, mis ei toimu teiste arvelt. Vastupidi – oma tugevuses on nad avanud uksi ka teistele. Nad on saanud nendeks, kes kutsuvad sisse, kes näevad teisi inimesi, kes annavad ruumi, et rohkem inimesi julgeks.

See on olnud minu suurim tasu. Sellise sisemise muutuse tunnistajaks olemist ei saa mõõta ega rahas hinnata. 

Mõni aasta tagasi muutus minu enda elu drastiliselt. Mitmed lühikese aja jooksul toimunud õnnetused tähendasid, et ma ei saanud enam jätkata tööd, mida ma armastasin. Kui varem kohtusin iga päev arenevate inimestega, sai äkki kõik vaikseks. Selle tunde puudumist – olla osa kellegi teise teekonnast – on raske sõnadega kirjeldada.

Kuid soov jõuda edasi, jätkata panustamist, ei kadunud kunagi.

Just sellest kõigest hakkas aegamisi kasvama ja sündima mõte raamatu kirjutamisest. Mitte traditsiooniline eneseabiraamat valmisvastustega, vaid midagi muud. Raamat, mis äratab küsimusi. Mis paneb lugeja peatuma, mõtlema ja ise oma vastused leidma. Raamat, kus jõud ei tule väljastpoolt, vaid äratatakse seestpoolt – kui isiklik arusaam, isiklik otsus.

Samal ajal, kui see unistus kuju võttis, muutusid ka minu enda eeldused. Õnnetuste järel muutusid rahalised võimalused väga piiratuks. Kahe peagi täiskasvanud lapse ja kahe väikese eest hoolitsemisega ei ole ruumi riskide võtmiseks ega varuksid. Igapäevane elu seisneb selles, et kõik kokku sobiks – et parandada riideid, et need lastele veel paar päeva vastu peaksid, et toit oleks laual, et turvatunne püsiks. See nõuab pidevat planeerimist ja mõnikord võitlust, mida väljastpoolt ei näe.

Selle raamatu kirjutamine nõuab ressursse, mida mul endal pole võimalik kokku hoida, kuitahes palju ma ka ei püüaks. Olen arvestanud, iga krooni peale vaadanud ja otsinud kõige kokkuhoidlikumaid ja keerulisemaid teid – ja ikkagi on vajadus veidi alla 80 000 krooni.

Abi palumine ei ole mulle kerge. See on midagi, millega olen ise pidevalt töötanud – nii oma elus kui ka koos teistega. Just seetõttu tean ma ka, et see on üks arengu olulisemaid võtmeid. Julgeda abi paluda ja julgeda seda vastu võtta. Abi palumises peitub tohutu jõud. Sealt algab muutus.

See raamat ei ole lihtsalt projekt. See on minu võimalus jätkata seda, mida olen alati teinud – jõuda inimesteni, äratada neis midagi ja aidata neil leida omaenda jõudu.

Selle teostamine tähendaks mulle rohkem, kui ma sõnadesse suudan panna. Mitte ainult mulle, vaid kõigile neile inimestele, kes veel ei tea, et neis peitub midagi suuremat, kui nad julgevad uskuda.

Teiste aitamine on alati olnud minu suurimaks ajendiks – ja minu sügavaimaks tasuks. Panen oma viimase lootuse inimestele, keda ma isegi ei tunne, et nad aitaksid väikeste vahenditega raamatu valmis saada ja avaldada. Kui see õnnestub, on kõigi nende nimed, kes on aidanud, esimesel või viimasel leheküljel. Minu süda on teiega.