Minu väikevend Hamish, kes on alles 18-aastane, viidi pühapäeval, 20. oktoobril kiiresti haiglasse, sest ta haigestus ootamatult raskesse kopsupõletikku ja Neisseria meningiiti (aju ja seljaaju ümbritsevate kaitsekestade põletikku), mis põhjustas eluohtliku sepsise. Järgmisel hommikul viidi ta Southampton General Hospitalist üle Royal Papworthi haiglasse Cambridge’is, kuna tal tekkisid neerude ja südame puudulikkuse sümptomid ning ta vajas seetõttu eriarstiabi. Hamish suri peaaegu neli korda esimese kahe haiglas veedetud päeva jooksul ning sellest ajast alates on tema seisund intensiivravi osakonnas iga päev aeglaselt paranenud. Meningiidist põhjustatud sepsis on tekitanud veresoontes vereklombe, mis on katkestanud verevarustuse tema jäsemetesse, põhjustades käte ja jalgade kudede surma. See tähendab, et tal tuleb amputeerida mõlemad jalad põlvest allapoole, parem käsi, kõik vasaku käe sõrmed, aga tõenäoliselt ka kogu vasak käsi. Ta on nüüd tagasi Southampton General Hospitalis, oodates loodetavasti üleviimist Londoni haiglasse, kus toimub tema operatsioon.

See on Hamishile ja meie perele väga raske aeg ning kuigi teeme kõik, mis suudame, et teda toetada, ei saa me endale paljusid asju lubada, mida ta tulevikus vajab. Loodame, et saame talle lõpuks proteesid, mis võimaldavad tal tunda samu aistinguid, mida ta oleks tundnud, kui ta poleks oma käsi ja jalgu üldse kaotanud. Soovime talle hankida ka tema puudele kohandatud auto, et ta saaks endiselt sõita. Lühemas perspektiivis peame paigaldama meie majja trepihissi, et ta pääseks oma magamistuppa, ehitama ümber meie garaaži ruumiks, mis aitaks kaasa tema taastusravile (jõutreening jne), ning ehitama ümber meie vannitoa, et see oleks talle ligipääsetavam. Lisaks sellele vajab ta ka füsioteraapiat ja psühhoteraapiat ning osalise tööajaga hooldajat, et meie ema saaks endiselt töötada.

Hamish on alati olnud väga elav, entusiastlik ja rõõmus inimene. Ta on mind kõiges toetanud ja teab alati, kuidas mulle naeratus näole tuua ja mind naerma panna. Hoolimata sellest, mida ta oma elus ja eriti viimase kahe nädala jooksul läbi on elanud, on ta selle positiivse suhtumisega üle saanud ja jääb endiselt oma naljakaks minaks. Ta on nii vapper ja tugev inimene ning teeb mind ja mu perekonda jätkuvalt väga uhkeiks. Ta alustas septembris õpinguid UoS-is ja talle meeldis seal väga. Ta on juba leidnud palju sõpru ja on väga kurb, et ei saa veel ülikooli tagasi minna. Mul on südant valus teda sellisena näha ja ma tahan teha kõik, mis minu võimuses, et aidata tal mõista, et tal on ikka veel ees helge tulevik, isegi kui see on teistsugune, kui ta varem ette kujutas.

Mina ja mu pere oleme igasuguste annetuste eest väga tänulikud.