Kallid toetajad,

pöördun täna avalikkuse poole, et päästa oma ema ja meie perekonna elu hävingust.

Minu isa suri hiljuti täiesti ootamatult – vaid 16 kuud enne oma teenitud pensionilejäämist. Ta töötas üle 38 aasta ustavalt samas ettevõttes. Hoolimata sellest eluaegsest rasketest tööst seisame me nüüd silmitsi rahalise kuristikuga: õiguslike sätete tõttu peeti kinni 65 % tema lahkumishüvitisest (summas 56 000 €), kuna ta ei jõudnud enam pensionieani.

(Lisaks mu väike sõber 🐶 2 päeva pärast isa surma pidi ka tema meilt lahkuma 😭)

See tohutu rahaline kaotus tabab meid keset rasket ebaõnne. Mu ema on kuulmispuudega ja sõltub minu abist. Ilma nendeta vahenditeta ei suuda me enam tasuda meie maja kiireloomulisi makseid. Oleme äärel, et kaotada oma kodu ja sellega kõik, mida mu isa aastakümnete jooksul üles ehitas.

Siin ei ole tegemist luksusega, vaid palja ellujäämise ja meie eksistentsi säilitamisega. Ma võitlen kõigi vahenditega, et olla oma ema jaoks olemas, kuid ilma rahalise abita ei suuda me enam õigeaegselt ähvardavaid nõudeid tasuda.

Iga euro aitab meil vältida kodu kaotust ja taastada natuke kindlustunnet. Palun aidake meil täita see ebaõiglane lünk ja võimaldada mu emal väärikalt oma kodus edasi elada.

Tänan teid kogu südamest iga annetuse ja iga jagatud postituse eest.

RAHALINE HÄDAOLUKORD PÄRAST KÕIKUVAID LÖÖKE

Minu isa lahkumishüvitisest ja puhkusetasust jäi alles veidi alla 31 000 eurot. Selle summaga kattis mu ema matused ning tekkinud kulud ja võlad. Tal oli südamelähedane soov kõik korralikult korda ajada ja isa pärand kohe ja iseseisvalt lahendada.

Kuid järgnes ennekuulmatu ebaõnne: vaid kaks päeva enne kavandatud müüki sai isa auto mootoririkke ja tuli müüa ekspordiks palju alla selle väärtuse. Samal nädalal, mil surid mu isa ja mu armastatud koer, lisandus veel ka mu lahutus. Äkki seisin silmitsi tohutute kuludega advokaatidele, kohtule ja loomade matusebüroole.

Et olla oma ema jaoks olemas, kolisin tagasi vanemate juurde. Ma laiendasin eluruume, et saaksin teda ööpäevaringselt toetada. Mu ema on kuulmispuudega ja tal on implantaat; ilma minu abita ei kuuleks ta hommikul isegi äratuskella oma varahommikuse vahetuse jaoks.

Psühholoogiline koormus on meie mõlema jaoks tohutu. Lisaks tulid notar- ja kohtukulud, mis üksi neelasid 7–10 % lahkumishüvitisest. Raha lihtsalt ei jätkunud kuskilt. Kuna ma olen praegu õpingutel (kaugõpe), olen rahaliselt lõplikult oma piiridele jõudnud.

Ma pole midagi sellist varem teinud ja olen sügavalt meeleheitel. Ma vaevu leian jõudu olla emale toeks, mida ta vajab. Seetõttu palun teilt tungivalt abi.