Tere, ma olen Barbara, nagu te võite pealkirjast lugeda, on selle annetuste kogumise ainus eesmärk võimaldada mul uuesti õppima hakata. Ma olen 33, mul on töö, mis maksab veidi üle 1300 euro kuus ja ma elan koos oma elukaaslasega, me enam-vähem saame kuu lõpus hakkama, kuid siiski napilt, nagu paljud minu põlvkonnast. Mind kasvatas üles lesknaine ema nõukogulikus majas, ta ei lasknud mul kunagi millestki puudust tunda ja me mõlemad tegime seda, mida suutsime.

Hakkasin tööle 16-aastaselt, kui õppisin keskkoolis; hiljem, ikka veel töötades, püüdsin minna riigiülikooli, fotokopeerides õpikuid, et raha kokku hoida ja enam-vähem kursis olla, kuid see pakkus mulle sobimatuid õppesuundi ja töö ei jätnud mulle palju varu... nii et pidin lõpetama, lootes, et tulevikus saan rohkem ja võin jätkata oma unistuste täitmist.

Kui olin veidi noorem, siis ütlesin endale paljude asjade puhul, et "kui ma olen vanem ja iseseisev, siis saan...", aga nii ei olnud ja nii ei saa. Ma ei mõistnud ikka veel, et pingutused ei tasu alati ära.

Isegi praegu on õppimine, mida ma tahan, privileeg, mida ma ei saa endale lubada.

Ma kirjutan seda teadet, sest ma olen õnnetu, kuid ma tahaksin seda seisundit muuta, ma tahan oma elu ümber pöörata, kuid mul puuduvad selleks vahendid.

Tahaksin osaleda San Remo kunstiakadeemias, mis on samuti avatud Milanos, täpsemalt "graafilise disaini" kursusel.

Õppemaks maksab 7400 eurot aastas.

Isegi kui ma palun toetust oma emalt (kes samuti läbib keemiaravi ja ma ausalt öeldes ei jaksa seda teha) ja elukaaslaselt (kes on mind alati kõiges toetanud, kuid ma ei taha teda jätkuvalt koormata), ei jõua ma isegi poolele summale ligi, rääkimata sellest, et lisanduvad lisakulud (reisimine, kuna elan Lodi provintsis, materjalid, lisavarustus...).

Ma ei tea, kas see on mõjuv põhjus, et küsida raha võõrastelt, ilmselt on tähtsamaid asju, mis väärivad tähelepanu, tõenäoliselt ei loe keegi minu kuulutust, või võib-olla neile, kes seda teevad, tundub see kõrvalistele naeruväärne ja tühine asi. Ma kinnitan teile aga, et minu jaoks, kes ma iga päev seisan silmitsi eluga, mida ma ei taha, olles igas mõttes rahul, on see äärmiselt valus ja ma ei suuda isegi kirjeldada, kui oluline on saada juurdepääs võimalikule uuele elule, ilma et peaks alati hammastega võitlema ja siis ikkagi midagi või üldse mitte midagi saama.

Kui te tunnete, kui tundub, et tasub mulle abi anda, siis palun ma teie panust ja isegi kui te ainult peatusite, et kuulata, mida ma ütlesin, minu lugu, siis ma tänan teid, te panete mind tundma end veidi vähem üksi.