Tere, ma olen Barbara. Nagu pealkirjastki näha, on selle rahakogumiskampaania ainus eesmärk võimaldada mul õpinguid jätkata. Olen 33-aastane, teen veidi üle 1300 euro kuus ja elan koos oma elukaaslasega. Meil õnnestub kuu lõpus enam-vähem ots otsaga kokku tulla, kuid see on siiski napikas, nagu paljudel minu põlvkonna esindajatel, või pigem nagu paljudel inimestel üldse. Mind kasvatas lesestunud ema sotsiaalkorteris, mulle ei jäänud kunagi midagi puudu ja me mõlemad tegime, mida suutsime.

Ma hakkasin tööle 16-aastaselt, samal ajal kui käisin keskkoolis; hiljem, ikka töötades, proovisin käia riiklikus ülikoolis, kopeerides õpikuid, et säästa, ja suutsin enam-vähem kuludega hakkama saada, kuid seal pakuti õppekavasid, mis mulle ei sobinud, ja töö ei jätnud mulle palju vabadust... seega pidin katkestama, lootes, et tulevikus saan rohkem ja saan jätkata oma unistuste järgimist.

Kui olin veidi noorem, ütlesin endale paljude asjade kohta: „Kui ma olen suurem ja iseseisev, saan ma...“, kuid nii see ei läinud ega lähe ka tulevikus. Ma ei mõistnud veel, et pingutused ei tasu end alati ära.

Isegi praegu on minu soovitud eriala õppimine privileeg, mida ma endale lubada ei saa.

Kirjutan seda kuulutust, sest olen õnnetu, kuid tahaksin seda olukorda muuta, tahan oma elule uue suuna anda, kuid mul pole selleks vahendeid.

Sooviksin õppida San Remo Kaunite Kunstide Akadeemias, mis on avanud filiaali ka Milanos, täpsemalt graafilise disaini erialal.

Õppemaks on 7400 eurot aastas.

Isegi kui palun abi oma emalt (kes muide läbib praegu keemiaravi ja ma ausalt öeldes ei julge seda teha) ja oma elukaaslaselt (kes on mind alati kõiges toetanud, kuid ma ei taha talle enam koormaks olla), ei jõuaks ma isegi pooleni sellest summast, rääkimata lisakuludest (sõidukulud, kuna elan Lodi provintsis, materjalid, lisaseadmed...).

Ma ei tea, kas see on piisav põhjus, et paluda raha võõrastelt, tõenäoliselt on olemas pakilisemad põhjused, mis väärivad tähelepanu, tõenäoliselt ei loe keegi minu kuulutust või ehk tundub see neile, kes seda loevad, naeruväärne ja tähtsusetu väliselt vaadates. Kuid ma kinnitan teile, et minu jaoks, kes ma iga päev elan elu, mida ma ei taha, leppides igas mõttes vähemaga, on see äärmiselt valus ja ma ei suuda isegi kirjeldada, kui oluline on võimalus pääseda potentsiaalsesse uude ellu, ilma et peaksin alati küünte ja hammastega võitlema, et lõpuks ikkagi saada minimaalselt või mitte midagi.

Kui soovid, kui sulle tundub, et tasub mulle käsi ulatada, palun ma sinult toetust, ja isegi kui sa peatusid vaid selleks, et kuulata, mida ma rääkisin, minu lugu, siis tänan sind, sa paned mind tundma end veidi vähem üksi.