Elus on hetki, mil kõik ei varise korraga kokku... vaid raskused kuhjuvad vaikselt, kuni neist saab üksi kanda liiga raske koorem.

Täna olen ma silmitsi keerulise rahalise olukorraga:

umbes 25 000 eurot võlgu, mis jagunevad korteriühistu kulude, pangalaenude tagasimaksete, kohalike maksude ja isiklike laenude vahel.

Üksikult võttes pole selles midagi erakordset, kuid kokkuvõttes takistab see igasugust võimalust rahulikult edasi liikuda.

Ma töötan, otsin lahendusi, ma pole kunagi teistele toetunud.

Kuid tõde on lihtne: teatud perioodidel on vaja välist tuge, et uuesti hoogu saada.

See rahakogumine ei ole halastuse palve.

See on austuse ja alandlikkusega ulatatud käsi, et olukorda parandada, halva spiraali vältida ja alustada uuesti stabiilselt.

Iga panus, olenemata selle suurusest, aitaks konkreetselt:

- vähendada vahetut rahalist survet,

- kindlustada minu olulised kohustused,

ja eelkõige anda mulle tagasi nähtavus ja hingamisruumi, et jätkata püsivalt edasi.

Usun sügavalt, et vastastikune abi ei ole nõrkus, vaid inimlik tegu, mis mõnikord on vaikne, kuid muudab tegelikult elukäiku.

Kui teil on võimalus (ja soov) aidata, siis teadke, et seda ei unustata ega lähe see tühja.

See tähendab palju enamat kui rahalist toetust: see on võtmetähtsusega hetk uue elu ülesehitamisel.

Tänan kõiki, kes võtavad aega lugemiseks, jagamiseks või panustamiseks.

Mis ka ei juhtuks, on see samm juba edasi liikumine.