Hei.

Seda ei ole lihtne kirjutada ja uskuge mind, ma soovin, et ma ei peaks seda tegema. Aga tõde on - me oleme sügaval sees. Minu pere uppub võlgadesse, mis on meid tervenisti neelamas. Me vajame kiiresti 2000 eurot või meie korter läheb oksjonile. Jah. See on tõsi. Nii julmalt. Nii lähedal.

Me ei jõudnud siia üleöö. Elu viskas kurvipalle - haigused, arved, ebaõnn ja inimesed, kes ei mänginud õiglaselt. Aga minu tütar? Ta on vastu pidanud. Ta kasvatas mind läbi põrgu ja ei palunud kunagi midagi vastutasuks. Ja nüüd? Ma küsin tema nimel.

Mind ei huvita, kas see jätab mind nõrgaks. Ma anun, karjun, postitan, kuni sõrmed veritsevad. Ma teen kõik, mis vaja, et ta ei kaotaks seda ainsat kohta, kus tal on lubatud välja hingata.

Kui teil on 1€, 5€, ükskõik mida - te ei aita ainult arvetega.

Te aitate mul võidelda, et säilitada tema rahu, tema väärikus ja meie kodu.

Ja kui sa ei saa annetada, siis lihtsalt jaga seda. Üks klõps võib olla põhjus, miks me seda teeme.

Ma vannun, et iga senti läheb otse temale. Mitte minule. Mitte mingi kõrvaline eesmärk. See on selle naise jaoks, kes hoolitses selle eest, et ma ellu jääksin, isegi kui ta murdus.

Aita mul teda kaitsta. Palun.

-mum, kes hoolib.