Ma olen üksikema. Ma pääsesin vägivaldsest suhtest. Tegelikult aeti mind koos pojaga sõna otseses mõttes tänavale.

Ma lahkusin ühe kilekotiga, oma väikese poja (nüüd on ta 2-aastane) ja koeraga.

Oleme olnud peaaegu kuus kuud „kodutud”. Mul polnud sääste ja ma ei saanud palju töötada.

Olen professionaalne massöör. Aga pidin oma äri uuesti üles ehitama pärast pausi, mis mul lapse sünni tõttu oli.

Mul oli raske aeg, aga mul oli õnne, sest tuli esimene festivalide hooaeg, mil elasime telgis ja ma sain töötada.

Siis lubas üks sõber meil oma nomaadibussis elada. Nii me seal olimegi, ma kogusin raha ja suutsin lõpuks korteri üürida. Nüüd taotlesin ka riigi abi, töötan massöörina ja teen koristustöid, hoolitsen eakate eest ning töötan õena tervisekontrolli autos (praegu on talvepuhkus).

Aga ikkagi ei piisa sellest, kuu lõpud on väga rasked ja ma olen väga-väga väsinud.

Nüüd on mu unistus osta meile väike maja, et elu oleks veidi kergem.

Ma õpin endiselt (mul on ka diplom) neutraalseks tervendajaks ja mitte millegi muuks, kuid eksamitasu seisab minu ja mu eesmärgi vahel. Pärast seda olen ma väga lähedal – vaid mõned riiklikud tasud on takistuseks, et saada massööride õpetajaks.

Ma ei tee oma klientidele lihtsalt head, vaid aitan oma oskusi kasutades paljude probleemide lahendamisel.

Seega on mul tulevikuplaane terveks saada, kuid ma vajan veel abi. Sest ma olen üksi :(

Kui te annetate, siis teadke, et te olete minu ingel.

Ma otsin oma inglid. Ma hüüan appi, sest ma upun ja vajan abi.