Tere ja aitäh, et sa seda lugesid! Kõigepealt tahan ma vabandada. Ma tean, et teised inimesed vajavad palju rohkem abi kui mina... Ma olen 25-aastane mees, mul on 2 last ja ma olen abielus. Ma olen ainuke töötav, kuna lapsed on kooliks liiga väikesed ja me ei saa endale lapsehoidjat lubada, nii et mu naine hoolitseb alati minu/laste/maja eest. Aga enne, kui meil olid lapsed... Ma olin rumal ja alustasin kõik o need laenud ja krediitkaardid.. alguses suutsin neid kontrollida, aga juba mõnda aega.. lihtsalt hunnik maksmata makseid. kogusumma võlg oli 21000€, aga ma suutsin seda aeglaselt katta. Probleem on... vaevu piisab, et arvetega ja ka laste vajadustega hakkama saada. Minu tööst ei piisa ja ausalt öeldes olen kaotamas lootust, hakkasin nii masendunud välja nägema ja käituma, et alateadlikult tunnevad seda ka lapsed. Ma lihtsalt vajan abi, ja praegusel hetkel ei ole mul midagi muud... Ma vannun Jumala nimel... Täna olime lastega väljas ja kohtusime ka sõpradega oma pisikestega, nad mängisid pargis see oli kõik hea ja imeline kuni üks teine ema, soovitas meil minna poodi. Mu süda murdus, kui mu väike tüdruk seda kuulis ja tahtis, et ma tooksin talle vett ja suupisteid. Ta ei teadnud, et tema isal (minul) oli 0 saldo... Nii et ma mängisin seda välja, vaatasin kõigi laste järele ja saatsin need emad poodi ostma mida iganes nad tahtsid ja minu lapsed lihtsalt jõid neilt vett...nii et jah ma nutan seda kirjutades, aga see oli nii raske ja ma tundsin end halvima inimesena, halvima isana...ja kõige haletsusväärsemana abikaasana...nii et see on see...kui keegi luges nii kaugele, siis tänan teid südamest!