Minu nimi on Anja, olen üksikema ja ma ei tahaks olla midagi muud – kuid mul hakkab aegamisi jõud otsa saama...

Järgmised read kirjeldavad minu olukorda ja minu palvet teile...

Mul on kaks poissi, mõlemad on täiesti suurepärased.

Minu vanem poeg on alati olnud meditsiiniline erand. Juba raseduse ajal ilmnesid seletamatud kõrvalekalded, kuid neile ei omistatud veel mingit tähtsust. Kohe pärast sündi aga algasid probleemid. Kõrvalekalded peas, kõrvalekalded puusades, kõrvalekalded kasvus. Kõike uuriti mitu korda, käisime vahepeal regulaarselt 20 erineva arsti juures. Ükski neist arstidest ei suutnud diagnoosi panna, siiani mitte. Igaüks ravis kuidagi, isegi puusade operatsioonid tehti pärast aastaid kestnud katsetamist (12-aastaselt mõlemal poolel düsplaasia). Kõik liigesed on halvas seisukorras ja tekitavad probleeme. Kuna ta kasvas liiga vähe, prooviti talle toona uut ravimit. Aastaid pidin talle kaks korda päevas kodus süsti tegema. See ravi lõpetati järsult sõnadega:„Nii, soovin teile kõike head, ravi on lõppenud. Ravim on väga kallis ja midagi head see ju ei andnud.“

Vahetult enne seda, kui mu vanem poeg täisealiseks sai, tekkis tal spontaanselt erivorm epilepsia. Seda ei ole võimalik ravimitega kontrolli alla saada. Arstid arvavad, et see on tingitud põhilisest haigusest – mida aga kunagi ei suudetud diagnoosida. Arstide sõnul on ta meditsiiniline erand. Kukkumiste tagajärjel on ta juba saanud (parandamatult) vigastusi koljus, selgroolülides ja õlas. Kuigi ta on nüüdseks üle 20-aastane, ei saa ta üksi elada. Seega elab ta minu juures. Tal ei lubatud isegi normaalselt koolitust alustada. Pensioniamet on talle ainult takistusi teele pannud. Nüüd teeb ta väljaõpet, mille tööhõiveamet on talle ainsana heaks kiitnud. Muidu poleks ta rahalist toetust saanud. Me ei saa üldse mingit rahalist toetust kuskilt, sest hallid alad ei saa rahalist toetust. Ilma diagnoosita pole raha. See kõik on meile kõigile väga raske taluda ja meil hakkab aegamisi jõud otsa saama. Kui nüüd veel kellelegi meist lisandub depressioon või midagi muud, siis ma ei tea enam, mida teha.

Minu väike poeg on psühholoogiliselt üsna räsitud. Tal tekivad paanikahoogud, kui tema vanem vend saab krambihoogu. Ta küsib minult ikka ja jälle, kas krambihoog võib ka väga halvasti lõppeda. Ta kardab oma venna pärast väga! Ja mina ka oma poja pärast.

Mul endal ei olnud aega arsti vastuvõtule minna, nii et nüüd olen ka ise üsna kurnatud. Selle eest olen juba arve saanud – hiljuti ei pääsenud ma operatsioonist.

Mu poja paljude arstivisiitide tõttu on mu töökoht kaalukausil (liiga palju puudumisi). Ma kaotasin oma eelmise töökoha samal põhjusel. Epilepsia tõttu ei tohi mu vanem poeg aga juhiluba teha, seega pean ma teda vastuvõttudele viima. Tema isa ei hooli sellest üldse ja pole kunagi hoolinud.

Ma näen meie jaoks võimalust kolida oma majja. Majja, kus on vähem õnnetuste allikaid. Elame praegu vanas majas – palju seinu, järsud trepid, teravad plaadiservad jne. Kui ma kaotan töö, ei suuda ma üksi teenijana enam üüri maksta.

Kolimisega saaks ka mu väike poeg lõpuks oma toa. Ta vajab hädasti kohta, kus ta tunneb end hästi ja turvaliselt, et ta ei murduks läbielatu tõttu.

Palun aidake meid väikese annetusega.

Selle rahaga ostaksin ma kõige meelsamini tervist! Kuna see pole võimalik, järgin ma unistust omada oma maja minu poiste ja minu jaoks. Loodan, et saame sellega ka veidi rohkem tervist meie kolmele!!!

Võib-olla oleks mul isegi suveköök – terviseprobleemide tõttu segan ma ise ravimtaimedest tinktuure, kreeme ja teesid.

Ja mul oleks ehk õmblustuba. Õmblemine pakub mulle lõõgastust ja võib-olla saaksin seda isegi lisatööna teha.

Palun annetage, aga mitte kaastundest, vaid sellepärast, et te saate ja tahate!

Ka väike annetus aitab.