Uus algus varemetest: aidake mul mu kodu taas koduks muuta!

​Kallid abivalmis inimesed!

​Kirjutan neid ridu raske südamega, sest ma poleks kunagi arvanud, et ma kunagi siia jõuan. Tunnen, et olen jõudnud oma võimete piirile ja pean tunnistama: üksi ma hakkama ei saa.

​Minu lugu algas sellest, et võtsin suure lootusega vastu töö välismaal. Läksin sinna, et koguda veidi raha oma kodu renoveerimiseks, et luua endale ilusam ja elamiskõlblik keskkond. Pool aastat töötasin kõvasti eemal oma perekonnast ja sõpradest, säästes iga senti.

Kui ma lõpuks koju jõudsin, ootas mind kauaoodatud rõõmu asemel täielik laastamine. Seda, mida ma seal leidsin, ei saa sõnadega kirjeldada. Tundus, nagu oleks minu äraolekul majja kolinud võõras brigaad ja kõik süstemaatiliselt hävitanud. Tõesti kõik. Seinad, põrandakatted, sisustus – kõik, mille nimel ma seni võidelnud olin, oli kadunud.

Sel hetkel tundsin, et kõik on läbi. Arvasin, et suren selle vaatepildi peale, ja tunnistan, et tol hetkel tundus see isegi kergem olevat. Nüüd seisan seal, et pean alustama kõike nullist, isegi miinusest. Igapäevase töö kõrvalt, abi ja kapitalita, ei suuda ma üksi seda hävitustööd parandada.

Seetõttu pöördun teie poole. Iga väike annetus on mulle tohutu abiks, et saaksin üles ehitada seda, mida teised on hävitanud. Olgu tegemist ühe tellise, värvi või lihtsalt jagamisega, iga sammuga jõuan lähemale sellele, et saaksin end taas oma seinte vahel turvaliselt tunda.

Suur tänu, et lugesite mu lugu, ja tänan teid, kui toetate mind kuidagi jalule tõusmisel.