Uus algus, neljajalgne sõber ja unistus näha rohkem

Elul on kummaline võime selgineda just siis, kui seda kõige vähem ootad. Oleme kaks 30-aastast inimest, kes pärast oma tormilisi eluperioode on lõpuks leidnud kodu – mitte ainult koha, vaid üksteise. Täna elame igapäevaelu, millest mõned aastad tagasi vaevalt julgesime unistada, täis rahu, stabiilsust ja meie fantastilise koera seltsi, kes on maailma kõige lahkem kaaslane.

Pärast aastat rasket tööd, kus oleme tõesti keskendunud oma aluse ja turvalisuse loomisele, oleme aga ühe asja mõistnud: meie maailm on muutunud veidi liiga väikeseks.

Kui horisont jääb küla piirile

Me elame väga väikeses külas. See on ilus ja turvaline, kuid samas ka koht, mis tundub piiratud kahele inimesele, kes mõlemad jagavad kirge Rootsi loodust avastada, rännata ja kogeda. Olla ühe koha külge aheldatud, kui seiklusjanu kutsub, muutub aja jooksul vaikseks frustratsiooniks.

Oleme töötanud kõvasti, et jõuda sinna, kus oleme täna. Seetõttu ei ole meil kerge seda kirjutada ega abi paluda, kuid suve eel on meil ühine unistus.

Vabaduse võti

Otsime autot – mitte ainult transpordivahendina, vaid kui võtit meie vabadusele. Tahame panna koera autosse, täita seljakotti ja tegelikult minna välja metsadesse, mägedesse ja veekogudele, mis asuvad meie väikese küla lähedal. Tahame anda üksteisele selle vabaduse suve, mille nimel oleme nii kõvasti tööd teinud.

Abi palumine või unistustest rääkimine on raske, kuid usume, et elu muutub kergemaks, kui oled aus selle suhtes, mida igatsed. Oleme valmis astuma järgmise sammu meie ühises seikluses.

Täname, et võtsite aega meie lugu lugeda. Ja suur tänu kõigi annetuste eest!