Olen pensionile jäänud kaubalaevastiku ohvitser (kapten) ja jäin pensionile 2015. aastal. Elasin Brasiilias umbes 40 aastat ja mul on seal tütar ning tema ema. Kogusin pensionifondi ja ehitasin endale väga mugava maja ning kavatsin seal elada koos oma armastatu ja tütrega. Abieluelu, tütre kasvatamine ja mu naise töö tema erialal, milleks on terastorudest mööbli valmistamine garaažis/töökojas, ning elamine minu pensionifondi ja tema töö sissetulekutest. Kõik see on nüüd purunenud.

See, mis minuga juhtus, on väga kurb.

Umbes 20 aastat enne pensionile jäämist tutvusin ühe ärimehega; tal oli valuutavahetusäri, reisibüroo ja mõned muud huvid. Ma vahetasin temaga isiklikke tšekke USA dollariteks, kui vajasin raha igapäevasteks kulutusteks, olles mereteenistusest puhkusel. Ta pakkus mulle ka võimalust temaga koos investeerida. Seda proovisin ma mitu korda väikeste summadega, mida võisin riskida, ja see õnnestus ilma märkustega ning intressid maksti nõuetekohaselt.  

2012. aastal investeerisin ma sellesse ärimehesse 150 000 USA dollarit, oma säästud, kavatsusega jätta raha tema juurde intressi teenima ja minna mereväeteenistusest pensionile 2015. aasta alguses. Nii ma ka tegin ja mu sõber/ärimees näitas mulle kord kuus aruandeid selle kohta, kuidas mu investeering temaga oli läinud, ning see nägi paljulubav välja ja ma ootasin põnevusega mugavat ja sisukat vanaduspõlve koos oma naise ja tütrega.

2015. aasta jaanuaris jäin mereteenistusest pensionile ja hakkasime koos elu planeerima, otsisime tütrele uut kooli, ostsin endale puidutöö huvialaks mõned tööriistad, uue TIG-keevitusaparaadi tulevase naise erialaks, et ta saaks oma erialal töötada. Selliseid pisikesi asju. Panime aegamisi kokku tükke ühiseks eluks, sealhulgas abiellumise ettevalmistused.

2015. aasta märtsis taotlesin ma selle ärimehelt esimest tulu oma investeeringult ja see õnnestus ilma märkusteta, sama asi kordus 2015. aasta aprillis. 2015. aasta mais jäi kõik seisma, minu talle usaldatud fondist ei tulnud ühtegi makset. Äri- ja sõber ütles mulle, et teda süüdistati rahapesus, maksudest kõrvalehoidmises ja raha välismaale ülekandmises ilma Brasiilia keskpanga ametlike kanalite kaudu ning et kõik, mis tal oli, oli külmutatud ja ähvardas konfiskeerimine. Kas on tõsi, et tal polnud mingeid varjatud vahendeid, et mind vähemalt osaliselt hüvitada, seda ma ei tea.

Noh, eespool kirjeldatu tulemusena panime kõik oma plaanid ootele, mina ise müüsin kiiresti ja odavalt kaks väikest maatükki, et ellu jääda. Nende kahe maatüki eesmärk oli ehitada kaks maja üürimiseks ja meie väikese tüdruku jaoks, kui ta kord täisealiseks saab.

2017. aastal sõitsin Rootsi, et oma riiklik pension käima saada, ja selgus, et see oli väga väike summa, kuna olin peaaegu kogu oma tööelu töötanud välismaistel laevadel ja välismaistes ettevõtetes. Lisahüvitistele mul õigust ei olnud, kuna elasin väljaspool Rootsit.

2018. aastal müüsin ma ehitatud maja, taas odavalt, kiiresti ja tunduvalt turuväärtusest madalama hinnaga, ning ostsin palju tagasihoidlikuma maja väljaspool linna, kus ma elasin. Ja jätkasin võitlust, et saada oma pensionifond sellelt ärimehelt tagasi. Hakkasin nüüd teda kohtute ametlikest registritest kontrollima ja asi ei paistnud hea. See on asi, mida ma oleks pidanud tegema juba ammu enne temaga investeerimist. Usalduse ja naiivsuse kurb tulemus.

2019. aasta detsembris muutus olukord elamiskõlbmatuks, minu müüdud unistuste maja sissemaksed lõppesid ja alles jäi vaid minu Rootsi riiklik pension. Müüsin maha palju tagasihoidlikuma maja, kus elasin, ja jälle kiiresti, odavalt ja turuväärtusest palju madalama hinnaga, ning ostsin ühe suuna lennupileti Rootsi, hüvasti jättes oma tütrele ja naisele. Pidin maha jätma ka ligi 40 aasta mälestused, oma raamatukogu, väärtusliku antiikfotokaamerate kogu, kunstiteosed jne.

Enne reisi uurisin, kus Rootsis elada, ja avastasin kiiresti, et enamik üürihindu ei sobinud kaugeltki kokku minu riikliku pensioniga, isegi kui arvestada toetusi. Ainus koht, kus leidsin kohe üüritavaid kortereid ja kus üür sobis kokku minu riikliku pensioniga, oli kaugel põhjas, Haparanda linnas, kus talv kestab umbes üheksa kuud ja umbes kolm kuud on meil vaid umbes kolm tundi või isegi vähem väga hämarat päevavalgust.

Ma pole siin Rootsis sõpru leidnud, olen väga üksildane ja riiklik pension katab vaevu püsikulud nagu üür, kommunaalkulud, toidukaubad jne. Riideid ja jalatseid pole ma juba väga ammu ostnud. Mis tahes reisid meelehõivamiseks on välistatud. Mul on veidi kunstilist annet joonistamiseks ja maalimiseks, kuid seni olen pidanud piirduma pliiatsi, värvipliiatsite ja hiina tindiga, õlimaaliga tegelemine on välistatud, kuna ma ei saa endale sellist varustust lubada. Olen proovinud oma väikest kunstilist annet müüa, kuid tulemused on olnud väga tagasihoidlikud. Mis mind seni elus hoidnud on, on see, et suhtlen regulaarselt oma tütre ja tema emaga WhatsAppis ning unistus oma elu tagasi saada. Ma tunnen end siin Rootsis ka väga võõrana ja võõrastena; 40 aastat teises riigis jätab sügavad jäljed.

Minu tütar ja tema ema elavad samuti ebakindlat elu. Tema eriala – terasest mööbli valmistamine – on mitmel korral halvasti läinud; kas talle pole makstud või on klient tellimuse tagasi võtnud; ka tema keevitusaparaat ja muud tööriistad on katki läinud ning ta on pidanud tegema ajutisi töid, nagu teiste inimeste majade koristamine jne.

· Minu unistus oma elu tagasi saada ja oma elu armastusega kokku tulla on teostatav ning kui eesmärk saavutatakse, saan tema ja oma tütre vaesusest välja. Lihtne maja vähem jõukas piirkonnas, kus ma varem elasin, ja asjade uuesti üles ehitamine. Ja olla jälle õnnelik neil paaril aastal, mis mul veel jäänud on.

Pildid näitavad seda, mis minult ära võeti. Minu elu armastus, mu tütar ja maja, mille ma ehitasin oma vanaduspõlve jaoks.

Kõigile, kes annavad oma panuse minu lootuste ja unistuste täitumiseks, avaldan südamest kõige siiramat tänu.