Dániel oli lootusest ja ambitsioonidest tulvil noor mees, kes tahtis alati olla rohkem, kui tema olukord talle ette nägi. Mitte sellepärast, et ta oleks eluga rahulolematu olnud, vaid sellepärast, et tema sisimas põles alati vaikne, kangekaelne kindlus: see võiks olla teisiti.

Kuid elu ei kulge alati unistuste tempos.

Raske saatus heitis talle juba varakult varju. Sellise varju, mis pole silmatorkav, kuid on iga päev inimese õlgadel. Võitlus ei olnud tema jaoks valik, vaid igapäevane reaalsus. Ta töötas ausalt ja kõvasti müürseppana, ehitades kahe käega teiste seinu, samal ajal kui ta püüdis kuidagi oma tulevikku koos hoida. Ta ei kurtnud. Ta tegi oma tööd. Sest see oli vaja.

Aga oli päevi, mil ka töö ei olnud piisav. Kui võimalused olid napid ja väljavaated veel napimad. Kui küsimus ei olnud selles, mis saab homme, vaid selles, mis täna lauale jõuab.

Kõige raskematel aegadel juhtus, et korralikku toitu ei saanud. Puudus ei olnud teoreetiline, vaid konkreetne, valus reaalsus. Tühja kõhu tunne, mida ei saanud eirata. Sellisel hetkel ei filosofeeri inimene, vaid arvutab: millest saab loobuda, et midagi muud jääks alles.

Ka lapsena oli see reaalsus olemas.

Ta mäletab, kuidas ta käis koos õega käest kinni hoides poodi. Mitte mängu ega seikluse pärast – vajaduse tõttu. Nende ema palus sageli hommikusööki laenuks, et nad ei peaks koolis tühja kõhuga pingile istuma. See ei olnud tol ajal mingi lugu, vaid igapäevane elu.

Sellisel hommikul olid otsused lihtsad, kuid siiski rasked.

Tema õde sai šokolaadikukli. Tema sai võileiva.

Ja kui joogiks raha enam ei jätkunud, ütles müüja vaikimine rohkem kui mis tahes sõnad: „Selleks ei jätku 500 forintist enam.“

Need laused ei läinud talle kergesti üle.

Need jäid talle meelde. Sügavamalt kui miski muu.

Sest just seal mõistis ta esimest korda tõeliselt, mida tähendab puudus.

Mitte ainult seda, et midagi pole piisavalt – vaid ka seda, et igal otsusel on oma hind.

Ja võib-olla sündis temas seal midagi, millest ta siiani lahti ei ole saanud:

see vaikne, kangekaelne usk, et see ei pea jääma igaveseks nii. Eesmärk ei ole, et Dánielil oleks kergem.

Eesmärk on, et ühel päeval ei oleks enam normaalne see, mis tema jaoks normaalne oli.

Et laps ei kasvaks üles nii, et „500 forint” oleks sein, mida ei saa ületada.

Et hommikusöök ei oleks laen, vaid valik.

Et „piisav” ei oleks ellujäämise kategooria, vaid lähtepunkt.

Eesmärk on lihtne, kuid järjekindel:

murda see nähtamatu reegel, et kes alustab alt, peab sinna ka jääma.

Ja jah – võib-olla kõlab see väljastpoolt vaadates naiivne.

Võib-olla tundub see liiga suureks ülesandeks.

Aga samamoodi tundus ka see, et müürsepp ehitab kunagi oma kätega omaenda lugu.

See kampaania ei räägi ainult Dánielist.

Vaid sellest hetkest, mil „sul pole võimalust“ muutub

on siiski võimalus.

Eesmärk:

et Dánieli lugu ei oleks peatükk ellujäämisest,

vaid esimene tõend sellest, et puudus ei ole saatus.

Ja kui see õnnestub, siis ei muutu mitte ainult üks elu.

Vaid ka see, mida me seni tõeks pidasime.