Tere teile kõigile! Siin kuulete lugu minust. Olen sündinud 1988. aastal väikeses külas Bosnias. Juba lapsena olid mul oma väikeses külas suured plaanid. Kõik oli minu jaoks helge. Vaatasin kõike positiivsete väikeste lastesilmadega. Unistasin oma perest, oma lastest. Unistasin sellest, milline näeb tulevik välja, kui ma suuremaks saan. Oli nägemus sellest, kui palju loomi mul talus peaks olema. Kuidas mu lapsed aitavad mul loomade ja talu eest hoolitseda samamoodi, nagu ma aitasin oma vanemaid. Kõik oli minu väikeste laste silmis nii ilus ja muinasjuturikas, täpselt nagu väljavõte muinasjuturaamatust. Ma elasin nendele päevadele ja õnnelikule ajale oma talus. Plaanid olid minu jaoks ilmselt liiga suured või olin ma oma plaanide ja unistuste jaoks liiga suur? Ühel 1992. aasta hommikul äratasid mu vanemad mind üles. Ma ei teadnud, mis toimub. Ilmselt pidin end riidesse panema ja pakkima. Toit on valmis, on aeg väljas rõdul süüa. Ma ei tohtinud seal süüa! Miks just nüüd ja miks just viimane söögikord? No see, et pärast sööki oli aeg jätta kõik mu unistused ja tulevik, mille ma olin oma elus planeerinud läbi oma väikeste laste silmade minu. Siis oli aeg lahkuda sõja tõttu. Varsti läheme koju, ütleb isa, ma küsin millal, ta ütleb varsti ,varsti mu poeg. Nüüd 30 aastat hiljem, isa ei ole enam siin, keegi ei ütle mulle, millal me koju läheme.

Ma kohtun oma naisega ,on kaks imelist last .poiss on nagu mina igal rindel uudishimulik ,tal on suured unistused ,tahab kõike mida ma unistasin talust,loomadest ta tahab elu mida ma nägin oma väikeste laste silmadega. Tüdruk on vallatu, kuid armastab vabadust, loomi ja elu ruumi.

Nüüd oleme otsustanud poole aasta jooksul maha kolida, mis iganes. Halvemini kui praegu ei saa minna.

me loodame teie kõigi peale ja teame, et paljud teist, kes seda loevad, on samas olukorras, kuid lihtsalt ei julge kolida.