Tere kõigile.

Minu nimi on Daniel ja ma tulen teie ette ühe looga, unistusega ja palvega.

Minu lugu on üsna tavaline, kuni mu elu pöördus pea peale: kasvasin üles tavalises perekonnas, kellel oli korter, maja maal, maad, veidi vara ja tulevik. Nii oli kuni mu isa surmani 13 aastat tagasi. Pärast seda läks peaaegu kõik mu elus allamäge. Minu suhe emaga, mis varemgi polnud kuigi hea, halvenes niivõrd, et isegi praegu ei tea ma, kuidas seda nimetada. Ainsad, kes hoolisid minust ja toetasid mind, olid mu naine ja vanaema (isa ema), kes mind osaliselt üles kasvatas. Ema tegi kõik, mis tema võimuses, et takistada mul oma perekonda luua. Iga sammu, mida astusin, ja kõike, mida proovisin, lõi ta mulle selga. Ma elan majas, 25 km kaugusel lähimast linnast, ja tema elab korteris, piirkonna suurimas linnas. Korter, maja ja maa kuuluvad meile ühiselt. Minu osa majast ja maast on pärimisõiguse järgi 87% ja korterist 25%, ülejäänu kuulub talle. Iga kord, kui tal on võimalus, ähvardab ta mind, et teeb kõik võimaliku, et mind majast välja visata, sest see on tema oma. Mul pole juurdepääsu korterile, ta ei andnud mulle võtit pärast isa surma. Nii et inimene, kes peaks mind kõige rohkem toetama, on mu suurim vaenlane. Ja kõik sellepärast, et ma suudan ise mõelda, mul on oma arvamus ja ma ei kuula teda! Isegi pärast seda, kui ma abiellusin ja mul sündisid kaks last, jätkas ta minu peale ründamist ja meie ähvardamist, ainult et sellest hetkest alates sai mu naine tema pahatahtliku käitumise sihtmärgiks. „Minu naine“, nagu ta mu naist nimetab, on loll, rumal, rahata ja ajutu (tema sõnad), kuigi mu naisel on inseneriteaduse ülikoolikraad, magistrikraad ja kõik muu, ta on töökas inimene (ainus, kes töötab) ja kõik peale mu ema räägivad temast ainult head. Minu lapsed (9-aastane poiss ja 8-aastane tüdruk) said tema sihtmärgiks kohe, kui ta sai teada, et neil on probleemid (ADHD), ja ta nimetas neid rumalateks ja lollideks, kuid minu ema silmis on nad „armastus“. Ma ei saa töötada päevapalgalisena, kuna pean oma laste eest hoolitsema (mu naine teenib rohkem kui mina, seega pidime kompromissi tegema) ja viima neid kooli ning koolist koju. Iga päev lahkun kodust kell 7 hommikul, sõidan pool tundi kooli, viibin linnas (meie autos või mõnikord sõbra juures) ja ootan keskpäevani, kui lapsed lõpetavad tunnid, et viia nad koju. Seal aitan neid kodutööga, söödan neid, panen magama jne. See ongi minu igapäevane rutiin igal tööpäeval.

See on minu lugu ja minu praegune igapäevaelu, ja ma tahan, et see muutuks.

Olen siiani ehitanud kolm väikest kasvuhoonet (esimene on 60 ruutmeetrit, teine 30 ruutmeetrit ja kolmas 150 ruutmeetrit), kus kasvatan 100% orgaanilisi köögivilju. Tomatid (Onix Heart ja kirsstomatid) ning paprikad võtavad kasvuhoonetes enamiku ruumist. Olen seda teinud 6 aastat, katsetades erinevaid retsepte, lahuseid, kastmisprogramme ja -viise, kasvatusviise jne. Ehitatud kasvuhooned on kaetud kilega (paksusega 250 mikronit). Kõik tooted lähevad meie sõpradele väikese tasu eest (arvestades kogu tööd). Me kastame iga päev käsitsi üle 1000 taime, varustame taimi orgaaniliste toitainetega, nagu nõgesekompost ja kanasõnnik. Ma olen ainus, kes taimede eest hoolitseb, kuna mu naine on kogu päeva tööl ja mu lapsed on liiga väikesed, et aidata.

Ja siin tulebki mängu unistus:

sooviksin ehitada professionaalse, suurema (umbes 1000 ruutjalga) klaasist kasvuhoone, kus on kliimakontroll, päikesepaneelid, mis suudavad varustada küttega, ja sügavad kaevud vee jaoks, et saaksin kasvatada oma köögivilju ka talvel. Sooviksin osta traktori koos lisaseadmetega, et saaksin selles kasvuhoones töötada. Sooviksin pakkuda inimestele rohkem oma köögivilju, kuna need on kõik orgaanilised ja kõik tahavad neid. Need, kellel on õnn neid maitsta, ei taha enam turult köögivilju osta. Seega tean, et mul on õiged tooted, mis vastavad inimeste vajadustele. Mul lihtsalt pole rahalisi vahendeid, et kasvatamist edasi arendada ja järgmisele tasemele viia.

Samuti püüan sellega kindlustada oma laste tuleviku. Kuna neil on diagnoositud ADHD, on nende tulevik töötajana minu riigis piiratud, seega on pereettevõte palju parem kui loota abi valitsusasutustelt.

Ja siin tulebki mängu minu palve:

Loodan, et leiate oma südamest vahendid, et aidata mul mu unistus teoks teha.

Loodan teie abile, et saaksin pakkuda lastele igapäevaseks toiduks veidi BIO-toitu.

Loodan, et suudate olukorda muuta ja et teie abiga paistab päike ka minu tänavale.

Tänan teid juba ette!

Tänan teid teie lahkuse eest!

Tänan teid kõike eest!