Iris on imeline nelja-aastane tüdruk, keda me väga ootasime ja soovisime. Nende aastate jooksul, mil ta on meie südameid ja elu täitnud, oleme märganud, et tal on mõningaid autismi tunnuseid, kuid meil oli raske uskuda, et tal võiks olla autismus. Kuid 3 kuud tagasi võtsime julguse kokku ja otsustasime minna spetsialisti juurde, et selgitada välja, miks tal puuduvad teatud oskused, sealhulgas keeleoskus, mis peaks sellises vanuses olema. Tal diagnoositi keskmise raskusastmega autism. Meile öeldi, et ta on nutikas laps, vaimse alaarengu küsimus ei tule isegi kõne alla ja tal on suured võimalused ühiskonnas toime tulla – see on tõesti vastuoluline. Ta on lugenud juba 3-aastasest peale nii rumeenia kui ka inglise keeles, kuigi ta rääkis alles mõned sõnad. Oleme kaks kuud teraapiat teinud (tänu Jumalale, meil oli võimalus ja õnn saada tasuta seansse, kuid pole teada, kas see kestab piiramatu aja jooksul) ja ta teeb erakordselt häid edusamme. Ta on palju jutukam, aktiivsem ja tähelepanelikum. Ma tänan Jumalat selle eest. Kuid meie rahalise olukorra tõttu on juhtunud, et oleme mitu korda seansist puudunud. Minu ainus soov on näha oma last tervena ja mul on südant valus, kui näen, et ei saa talle võimalust pakkuda, kuna meil pole olnud raha sõiduks. Minu soov on olla kindel, et me ei jää enam kunagi ära tema poolt nii kaua oodatud kohtumistelt (sest ta ootab alati kannatamatult, et saaksime minna tüdrukutega „mängima”), mis on tema taastumiseks väga olulised. Olen tänulik iga panuse eest, olgu see siis kui väike tahes.