Ma räägin väärkohtlemisest, et avada võimalikult paljude inimeste silmad. Et vähendada ohvrite arvu ja et inimesed ei vaataks enam kõrvale, et nad ei vaikiks enam, sest sageli on ohvrite ainus võimalus see, kui keegi tuleb neile kuidagi appi. Lõpetuseks, sest ma tahaksin näidata kõigile ohvritele, kes lamavad põrandal, et on võimalik uuesti jalule tõusta, on võimalik olla jälle õnnelik.

Ma tahan teistele teadvustada, et on haavu, mis ei parane kunagi. Me õpime nendega elama. Mõne aja pärast ei ole need enam piin, need ei ole osa meie igapäevaelust, kuid kui me kuuleme teiste juhtumitest või kui meil on raske aeg, hakkavad need armid sügelema ja kõik need õudused meenuvad ikka ja jälle. See ei löö enam põrandasse, kuid see teeb haiget ja me peame laskma sellel tundel läbi voolata. See on täiesti normaalne.

Mul on palju mälestusi: mõned kerged ja mõned kohutavad, mida ma ei unusta kunagi, niikaua kui ma elan. Need pildid on mu ajju sisse põletatud. Üks neist juhtus pärast mitu päeva kestnud hirmuvalitsust, kui ma ei suutnud enam taluda pidevat verbaalset solvangut, karistavat ja hingepiinavat vaikimist ja provokatsioone. Ma julgesin öelda, et piisab, ja kogu põrgu läks lahti. Vägivallatseja ootab alati seda hetke, et õigustada oma tegusid ja panna teine inimene uskuma, et ta vallandas selle oma käitumisega, oma pilguga, oma sõnadega, ja siis annab endale sõna otseses mõttes loa lüüa. Nii juhtuski siis.

Alguses hakkas ta lihtsalt mu esemeid maale viskama, neid puruks lööma, ja kuna ma ei kuulanud, hakkas ta mind lükkama, mind vastu seina suruma, mu keha küünisteks kaardunud sõrmedega tirima. Ma ei julgenud liigutada. Teadsin, et kui ma vastu hakkan, oleks see vaid kütus tulekahjule. Lõpuks lasi ta mind lahti ja kui ma hakkasin rususid koristama, hüppas ta mu ette, haaras mind kahe käepidemega kurgust ja lükkas mind maa peale, killustikku ja hakkas minust mahla välja pigistama. Ma olin surmahirmus ja mul polnud jõudu võidelda. Kõik, millele ma mõtlesin, oli:

"-Jumal, kui see mind tapab, mis saab mu pojast?"

Ja siis äkki kõik lakkas. Mitte tegu ise, vaid mina. Mu silmad olid avatud, kuid ma ei näinud midagi. Ma tundsin põrutust ja see oli nagu mu hing oleks minust välja rebitud. Sellest hetkest alates ei mäleta ma midagi: see oli minu teadvus, minu hinge kaitse, et üle elada seda õudust.

Järgmine asi, mida mäletan, on see, kuidas ma karjusin ja pekssin kõigest jõust, siis hüppasin kuidagi jalule ja lõin looma rusikaga. Kogu aeg mõtlesin, kuhu ma olen vajunud, mis minust on saanud! Ma karjusin täiest kõrist: - mida sa oled teinud, sa loom? Sa oleksid mind peaaegu tapnud! Ja ta irvitas ja ütles: - Ma ei kägistanud sind, ma lihtsalt hoidsin sind kaelast kinni, et suu kinni panna. Sel hetkel tunnistasin lõpuks endale, et me peame minema, me ei saa siia jääda.

Meie põgenemislugu minu väikese poja isast.... Alates sellest ajast elame minu vanaema juures,kes on 88 aastane ja kuigi mul on stabiilne töökoht,on mul vaja 2 kuu tagatisraha üürile ja ma ei saa seda endale lubada,sellega ma palun nüüd abi.