Olen siin täiesti meeleheitel.

Oleme põllumajandusega tegelev perekond, kuid maailmas valitsevate asjaolude ja äriotsuste tõttu, mis osutusid hukatuslikuks, oleme jõudnud ummikseisu. Oleme halastamatute võlanõudjate käes, kes kasutavad meie olukorda ära ja ähvardavad meid vara arestimisega, kui me ei anna neile raha, mida nad võlgade eest nõuavad (isegi ilma nende võlausaldajate teadmata, kellega me otse läbirääkimisi peame). Minu isa ei näita seda välja, kuid ei varja enam meeleheidet, ta ei maga, mu ema kannatab selle all, ta on juba kaotanud oma säästud, kehtib vana ütlus „kodus, kus pole leiba, kõik tülitsevad ja kellelgi pole õigust“; ma saan jaanuaris isaks ja näen end tulevikuta, ilma jõuta võidelda. See on meeleheitlik.

Aga nagu kõigel elus, ainult surmal pole lahendust. Sel juhul üritame müüa maatükki ja niipea, kui selle maha saame, tasume võlad ära ja vabaneme väljapressimisest. Saame tuleviku. Peame vaid maatüki maha müüma. Kiiresti.

Ma ei tea, kas suudame selle homme müüa või alles kuu aja pärast, aga kuu aja pärast on juba liiga hilja. Meil pole raha viinamarjaistanduse hooldamiseks, viinamarjade koristamise alustamiseks, traktori hooldamiseks... Ma ei ütle, et meil pole raha söögiks, sest köögiviljaaed ja loomad toidavad meid. Ja meil pole raha võlakogujate vastu, kes ähvardavad igal hetkel tulla ja võtta meilt tööks vajalikud seadmed, traktor ja masinad. Niipea kui maa on müüdud, saame asjad korda.

Ma ei palu raha kingituseks, vaid laenuks, kuni saame müügi teoks teha.