Ma olen siin meeleheitel.

Me oleme põllumajandustootjate pere, kellel on oma ettevõte, kuid maailma olude ja hävitavateks osutunud äriotsuste tõttu oleme jõudnud ummikusse. Oleme halastamatute inkassofirmade käes, kes kasutavad meie olukorda ära ja ähvardavad meie vara arestida, kui me ei anna neile raha, mida nad võlgade eest nõuavad (isegi ilma võlausaldajate teadmata, kellega me oleme otse läbirääkimisi pidanud). Mu isa ei näita seda kõike, aga ta ei varja enam oma meeleheidet, ta ei maga, mu ema kannatab selle all, ta on juba kaotanud oma säästud, kehtib vana ütlus "majas, kus pole leiba, kõik võitlevad ja kellelgi pole õigus", ja minust saab jaanuaris isa ja ma näen end ilma tulevikuta, ilma jõuta võidelda. See on lootusetu.

Aga nagu kõigele muulegi elus, ainult surmale ei ole lahendust. Antud juhul püüame müüa maatükki ja niipea, kui me selle maha müüme, maksame võlad ära ja vabaneme väljapressimisest. Meil võib olla tulevik. Me peame lihtsalt maa maha müüma. Kiiresti.

Ma ei tea, kas me suudame selle homme või kuu aja pärast müüa, aga kuu aja pärast on liiga hilja. Meil ei ole raha, et töödelda viinamarjaistandust, alustada saagikoristust, hooldada traktorit... Ma ei ütle, et meil ei ole raha, et süüa, sest aed ja loomad toidavad meid. Ja meil ei ole raha, et tegeleda võlgade sissenõudjatega, kes ähvardavad meid igal hetkel tulla ja võtta ära tööks vajalikud seadmed, traktori ja masinad. Niipea, kui maa on müüdud, saame asjad stabiliseerida.

Ma ei palu raha anda, vaid lihtsalt laenata, kuni meil õnnestub müük ellu viia.