Ma kasvasin üles lahutatud vanemate juures, kuid mul oli isa, kes oli vägivaldne, tarvitas uimasteid ja alkoholi ning kirjutas juba mu lapsepõlvest saati auto, paadi ja muud asjad minu nimele, et riik ja pank neid ära ei võtaks.

Olen nüüd 40 ja tahan teha filmi oma elust, et see ei korduks, ja et inimesed näeksid, mida tähendab lastekaitse – kas oli normaalne, et isa tegi seda üle 10 aasta, politsei ütleb, et nii kasvatatakse lapsi, mul on paberid ja tõendid kõige kohta, aga mul pole produtsenti, nii et ma proovin seda ise teha ja maksan produtsendile ise.

Ma proovin siin Norras, aga valitsus ütleb, et kõik aitavad mind linnas, kus ma kunagi elanud pole ega koolis käinud. Nii et lihtsalt valed ja püüavad neid varjata.

Nii et mul on paber, et ma kirjutasin oma surma hauakivi kooli tahvlile, ja ma olen siin maailmas probleem.

Ka täna on mind koheldud ja veelgi enam, mul on politseilt saadud SMS, mis näitab, et ma pean olema surnud, enne kui politsei mind aitab.

Isegi kui ma olen politseijaoskonnas, saan neilt selle sõnumi, et pean helistama politseisse ja abi paluma, aga kui ma olen politseijaoskonnas, miks ma pean politseisse helistama, kui ma olen seal?

Ja veel nii palju muud, mul on nii palju paberit oma elust, et inimesed nutavad, kui nad loevad esimesed paar lehekülge.

Nüüd vajan ma teilt kõigilt rohkem abi, ja kui olete huvitatud, võite filmis osaleda statistina või näitlejana.

Aga olge teadlikud, et see saab olema kurb, vägivaldne, sügav ja väga raske inimestele ja tunnetele.

Nii et lihtsalt teadmiseks.

Loodan teilt kuulda ja tänan kõige eest.