Kallid sõbrad

Minu nimi on Tereza Jirková ja olen sotsiaaltöö lõpetanud.

Võtsin rõõmuga vastu väljakutse juhtida heategevuskampaaniat, et toetada kuutkümmet last Gazast.

Need lapsed, keda on mõjutanud sõda ja sunnitud ümberasumine, vajavad meie abi. Usun, et igal lapsel on õigus haridusele, ja olen tänulik, et saan aidata kaasa nende paremale tulevikule, isegi kui see on vaid väike panus.

Gaza kannatuste keskmes, kus iga nurgake on täis hävitust, paistab väikesest, kulunud telgist erakordne valgus. See telk ei ole lihtsalt peavarju, vaid tõeline lootuse kool. Minu nimi on Asmaa Khalil Abu Mandeel (42) ja ma töötan õpetajana Maghazi põgenikelaagris. Kui sõda võttis paljudelt lastelt hariduse, otsustasin ma, et ei lase neil hirmu ja teadmatuse kätte langeda. Koos kolme teise õpetajaga lõime me väikese improviseeritud kooli – telgi –, kus õpetame lapsi piiratud vahenditega. Kasutame vanu tahvleid ja istume maas, kuid meie otsusekindlus on murdumatu.

Iga päev õpivad siin kuuskümmend last lugema, kirjutama ja uuesti unistama. Telgil on aga palju probleeme – see lekib ning puuduvad lauad, vihikud ja elekter. Siiski tulevad lapsed päev päeva järel silmad lootusest täis. Me unistame, et ühel päeval saame selle telgi muuta tõeliseks klassiruumiks – turvaliseks, külalislahkeks ja varustatud kõigega, mida lapsed õppimiseks vajavad. Teie abi tähendaks meile enamat kui lihtsalt materiaalset toetust.

See tähendaks lootust ja tulevikku kuuekümnele lapsele, keda sõda on kodust lahutanud.

Toetage täna Lootuse Kooli ja andke lastele tagasi elujõud!

Kallid sõbrad.

Minu nimi on Tereza Jirková ja sotsiaaltöö lõpetajana võtsin rõõmuga vastu väljakutse korraldada kogumiskampaania 60 Gaza lastele. Need lapsed, keda on tabanud sõjaline konflikt ja sunnitud ümberasumine, vajavad meie abi.

Usun, et igal lapsel on õigus haridusele, ja olen tänulik, et saan aidata kaasa nende paremale tulevikule, olgugi et vaid väikese panusega.

Gaza kannatuste keskel, kus iga nurgake on hävituse märgistatud, kiirgab väikesest rebitud telgist ebatavaline valgus. See telk ei ole lihtsalt peavarju, vaid tõeline lootuse kool.

Minu nimi on Asmaa Khalil Abu Mandeel (42) ja ma töötan õpetajana Maghazi põgenikelaagris.

Kui sõda võttis paljudelt lastelt hariduse, otsustasin ma, et ei lase neil hirmu ja teadmatuse poolt neelata.

Koos kolme teise õpetajaga oleme loonud väikese improviseeritud kooli – telgi, kus piiratud vahenditega õpetame lapsi. Kasutame vanu tahvleid ja istume maas, kuid meie otsusekindlus on murdumatu.

Iga päev õpivad siin kuuskümmend last lugema, kirjutama ja uuesti unistama. Telk seisab aga silmitsi paljude probleemidega – sinna sajab sisse, puuduvad lauad, vihikud ja elekter. Sellest hoolimata tulevad lapsed iga päev siia lootusest säravate silmadega. Me unistame sellest, et ühel päeval muudame selle telgi tõeliseks klassiruumiks – turvaliseks, sõbralikuks ja varustatud kõigega, mida lapsed õppimiseks vajavad.

Teie abi tähendaks meile enamat kui ainult materiaalset toetust.

See tähendab lootust ja tulevikku kuuekümnele lapsele, keda sõda on oma kodudest ära rebinud.

Toetage täna Lootuse Kooli ja andke lastele tagasi elujõud!