Kallid sõbrad

Minu nimi on Tereza Jirková ja ma olen lõpetanud sotsiaaltöö eriala.

Võtsin rõõmuga vastu väljakutse juhtida rahakogumisüritust kuuekümne Gaza lapse toetamiseks.

Need lapsed, keda sõda ja sunniviisiline ümberasustamine on mõjutanud, vajavad meie abi. Usun, et igal lapsel on õigus haridusele, ja olen tänulik, et saan anda oma panuse nende paremasse tulevikku, isegi kui see on väike.

Gaza kannatuste südames, kus iga nurgake on tähistatud hävinguga, paistab väikesest, räsitud telgist erakordne valgus. See telk ei ole lihtsalt varjupaik, vaid tõeline Lootuse Kool. Minu nimi on Asmaa Khalil Abu Mandeel (42) ja ma töötan õpetajana Maghazi põgenikelaagris. Kui sõda võttis paljudel lastel hariduse ära, otsustasin, et ma ei lase neid hirmu ja teadmatuse kätte. Koos kolme teise õpetajaga lõime väikese improviseeritud kooli - telgi -, kus õpetame lapsi piiratud vahenditega. Kasutame vanu tahvleid ja istume maas, kuid meie otsusekindlus on endiselt murdumatu.

Iga päev õpib siin kuuskümmend last uuesti lugema, kirjutama ja unistama. Kuid telgis on palju probleeme - see lekib, puuduvad lauad, vihikud ja elekter. Ometi tulevad lapsed päevast päeva lootust täis silmadega. Me unistame sellest, et ühel päeval saab sellest telgist tõeline klassiruum - turvaline, sõbralik ja varustatud kõigega, mida lapsed õppimiseks vajavad. Teie abi tähendaks meile rohkem kui lihtsalt materiaalset toetust.

See tähendaks lootust ja tulevikku kuuekümnele lapsele, kes on sõja tõttu oma kodust välja rebitud.

Toetage Lootuse Kooli juba täna ja andke lastele taas jõudu eluks!

Kallid sõbrad.

Minu nimi on Tereza Jirkova ja sotsiaaltöö üliõpilasena võtsin rõõmuga vastu väljakutse juhtida rahakogumist kuuekümne Gaza lapse toetamiseks. Need lapsed, keda on mõjutanud sõda ja sunniviisiline ümberasustamine, vajavad meie abi.

Usun, et igal lapsel on õigus haridusele, ja olen tänulik, et saan anda oma panuse nende paremasse tulevikku, isegi kui see on väike.

Keset Gaza kannatusi, kus iga nurgakese on tähistatud hävitusega, kiirgab väikesest räsitud telgist erakordne valgus. See telk ei ole lihtsalt varjupaik, vaid tõeline Lootuse Kool.

Minu nimi on Asmaa Khalil Abu Mandeel (42) ja ma töötan õpetajana Maghazi põgenikelaagris.

Kui sõda jättis paljud lapsed ilma haridusest, otsustasin, et ma ei lase hirmul ja teadmatusel neid neelata.

Koos kolme teise õpetajaga lõime väikese improviseeritud kooli - telgi, kus õpetame lapsi piiratud vahenditega. Me kasutame vanu tahvleid ja istume põrandal, kuid meie otsusekindlus on murdumatu.

Iga päev õpib kuuskümmend last uuesti lugema, kirjutama ja unistama. Kuid telgis on palju probleeme - see lekib, seal ei ole laudu, vihikuid ega elektrit. Ometi tulevad lapsed päevast päeva lootust täis silmadega. Me unistame sellest, et ühel päeval saab sellest telgist tõeline klassiruum - turvaline, sõbralik ja varustatud kõigega, mida lapsed õppimiseks vajavad.

Teie abi tähendaks meile rohkem kui lihtsalt materiaalset toetust.

See tähendab lootust ja tulevikku kuuekümnele lapsele, kes on sõja tõttu oma kodust välja rebitud.

Annetage täna Lootuse Koolile ja andke lastele tagasi elujõudu!