17. juuli varahommikul sundis tulekahju mind ja mu väikeseid lapsi põlevast majast põgenema. See on kogemus, mis jääb meile kogu ülejäänud eluks..... Mitte ainult selle pärast, mida me kaotasime, vaid ka selle pärast, mida me tundsime: hirmu, abitust ja meeleheidet segamini üheainsa mõttega: päästa lapsed. Elasime majas koos: mina, minu 4-aastane poeg Kacper ja minu 2-aastane tütar Nikola. See oli meie koht, meie maailm. Meie igapäevaelu. Täna võin öelda, et sellest on jäänud vaid varemed. Vaatamata kõigele, mis juhtus, olen ma tänulik.

Tänulik, et olen elus. Et meil õnnestus põgeneda. Aga seda, mida tulekahju maha jättis, on raske sõnadega kirjeldada. Me kaotasime kõik, mis meil oli: riided, majapidamistarbed, laste mänguasjad, igapäevastesse esemetesse peidetud mälestused. Nüüd seisan ma silmitsi raske teekonnaga, kus pean samm-sammult oma elu uuesti üles ehitama. nõudmisi on palju ja igapäevane elu kahe väikese lapsega ei paku palju. See ei saa olema lihtne, aga ma tean, et pean nende nimel püüdma. Kacperi ja Nikola jaoks.

Sest isegi kui seintelt ei jää midagi järele, on meil ikkagi üksteist. Ja sealt saame alustada kõike uuesti.