Ma pole kunagi kelleltki midagi palunud, tavaliselt olen ma see, kes teistele annab, kuid nüüd olen sunnitud abi paluma, et maksta ära võlad, mis on minu tütre nimel. Olen kahe tüdruku ema ja elan lahutatuna. Meil oli oht kaotada kodu ja selle tagasi saamiseks võttis mu tütar endale võlad, mis on nüüd inkassofirma käes. Ta töötas hotellis koristajana ja muuseumis giidina, kuid palk ei ületanud kunagi 560 eurot kuus; ta töötas ka teenindajana ja palk oli 25 eurot päevas 10 tunni eest. Siis haigestusin ma vähki ja ta pidi minu eest hoolitsema, minu meeleheite pärast juuste kaotuse, oksendamise, paruka vihkamise ja laastavate kemoteraapiate tõttu. Samal ajal õppis ta ülikoolis. Minu teine tütar õppis väljaspool kodulinna ja tuli koju tagasi, kaotades ühe õppeaasta, et olla minu kõrval. Nad toetasid mind, hoolitsesid minu eest ja julgustasid mind ravi jätkama, kui ma tahtsin kõike maha jätta, nad olid minu õed, õppides süste tegema, nad olid mu kõrval igal hetkel. Ta lõpetab ülikooli kiitusega ja me ei saa lõpuaktusel osaleda, sest ma olen veel ravil. Ma lähen operatsioonile ja õnneks on vähk kadunud, võidetud!! Mul on rinnakohal kaks ekspanderit, aga püüan seda psühhoonkoloogi abiga aktsepteerida. Ka tüdrukutel on oma psühholoogid, kahjuks on see neid mõjutanud. Lõpuks on tal rohkem vabadust ja ta läheb tööotsingutele, leiab kohe tööd ja veidi aega ainult enda jaoks. Vahepeal saabuvad siia maksuteated, mille ma osamakseteks jagan ja püüan maksta, ilma temalt midagi palumata. Kahjuks pole see mulle lihtne, sest olen töövõimetu ja saan 330 eurot kuus pensioni. Mul on osamakseid 420, 90, 55, 45 ja isegi 72 kuu jooksul. Ma saan kõike tõendada. Tahaksin need võlad ära maksta, olen meeleheitel. Palun teid. Tänan südamest kõiki, kes tahavad meid aidata.