Mu kallid sõbrad,

tahaksin teile rääkida viimaste aastate sündmustest, mille tulemusena käivitasime kampaania "Tõuse üles, Sanyi!", et anda teie annetustele ja abile struktuuri. Mul kulus kaks aastat, pärast esialgset šokki, sulgumist ja võitlust, et jõuda selleni, et räägin avalikult oma seisundist ja palun teie abi.

Aprillis 2023 juhtus ilma igasuguse hoiatuseta minu elu kõige kohutavam sündmus: seljaaju insult. Mind lükkasime tundide kaupa kanderaamil Szegedi kliiniku erakorralise meditsiini osakonnas, püüdes välja selgitada, mis oli põhjustanud minu võimetuse liigutada oma jalgu nabast alla, minu vaagnat, olin kõige abitumal kujul, mis ma kunagi olin olnud. Järgnesid lugematud testid ja uuringud ning ma ei suutnud uskuda, et see minuga juhtub. Ma arvasin, et see on lihtsalt halb unenägu ja ma ärkan üles. Kahjuks ma ei ärkanud õudusunenäost üles, ma olin veelgi enam šokeeritud, kui mulle öeldi, et põhjust lihtsalt ei leitud. Kõik mu vere tulemused olid normaalsed, MRT, ultraheli ei näidanud midagi, mida arstid saaksid põhjuseks järeldada.

Mind suunati neurorehabilitatsiooni osakonda, kus alustasin vaimset ja füüsilist rehabilitatsiooni oma traumast. Veetsin osakonna arstide, füsioterapeutide ja õdede juures neli kuud, mille jooksul olin silmitsi tõsiasjaga, et astun oma elu ehk kõige raskemasse perioodi: õppida elama teistmoodi, liikuma abivahenditega ja abivahenditega - ja toime tulema. Vahepeal ei suutnud ma muidugi leppida sellega, et elu oli mind niimoodi pinki pannud.

Kogesin oma 50. sünnipäeva täiesti teistsuguse inimesena.

Olin teel, ajasin õnne taga, püüdsin rõõmu, nautisin oma iseseisvust, ümbritsesin end muusikuna paljude väärtuslike inimestega. Pärast enam kui kümme aastat oma bändiga hakkasid asjad rahunema ja ma ostsin lõpuks oma korteri, mille ma oma kätega renoveerisin, ja siis tuleb saatus ja ütleb mulle, et tal on teised plaanid.

Alates esimestest kuudest ja sellest ajast peale olen ma iga päev uskumatult kõvasti võidelnud.

Pärast 4 kuud Szegedi haiglas viibimist viidi mind üle Budapesti Riiklikku Lihasluukonna Rehabilitatsiooni Instituuti, mis on sertifitseeritud seljaaju vigastuste instituut. Siin valmistati mind ette eluks ratastoolis, õpetati oskusi, mida ratastooli kasutaja vajab, et elus toime tulla, kuni ta suudab jalule seista. Ma õppisin enesekatereerimist, mulle anti ortoos, mis võimaldab mul teha igapäevaselt soovitatavaid toiminguid püsti seistes. Mu sõbrad ja perekond panustasid palju energiat, et mu igapäevaelu lihtsamaks teha, nad käisid mind iga päev Szegedil, nad püüdsid isegi 2-3 korda nädalas Pesti linnas minu kätt hoida ja ei lasknud mul allamäge alustada. Kahjuks olin vahepeal kaotanud oma isa ja ma ei saanud temaga isiklikult hüvasti jätta. Mind kodustati Budapestist 2023. aasta detsembris ja sellega seoses tuli mul lahendada uus rida küsimusi: kas minu korter on ratastooliga ligipääsetav, kas ma saan hakkama igapäevaeluks vajalike liigutustega, kas ma mahun üldse vannitoa uksest sisse jne. Asjad, mida teised ei osanud ette kujutada, olid minu jaoks suureks takistuseks, ja ma tunnistan, et nüüd suudan probleemideta teha asju, mis esialgu tunduvad võimatuna.

Kuigi mu elu on pea peale pööratud, olin ma väga kindel, et kusagil maailmas on olemas imeravim, mis võiks mind aidata.

See kõlab klišeena, kuid inimsuhted on tõesti meie kõige väärtuslikum vara. Üks minu endine muusikakolleeg, kes juhtub olema neuroloog, kuulis minust ja kasutas kõiki oma teadmisi ja kontaktvõrgustikku, et aidata mul teada saada rahvusvahelistest uuringutest seljaaju vigastuste ravimise kohta. Ta andis mulle seadme, mis minu seljaaju kõvale membraanile implanteerituna annab kahjustatud, kuid veel taastumisvõimelisele seljaaju osale elektriimpulssi, kiirendades sellega närvirakkude paranemist. Pärast seljaaju stimulaatori implanteerimist olen tundnud uut liikumist ja jõudu oma jalgades, mida on kinnitanud ka minu füsioterapeut. Kodune abi on hädavajalik, igapäevasest liikumisest ja treeningutest ei saa loobuda; spetsialistid, kellega ma kliinikus kohtusin, on tohutult pühendunud minu aitamisele, sageli üle oma ressursside.

Lisaks sõpradele on mul ka suur õnn, et mul on ülemus, kes talus minu peaaegu aastapikkust eemalolekut ja kutsus mind 2024. aasta suvel tagasi tööle. Kuigi ainult osalise tööajaga, olen tagasi oma vanade kolleegide juures ja püüan anda oma panuse. See on mulle suur abi, sest pidevate ravimite, kateetrite, täiskasvanute mähkmete ja desinfektsioonivahenditega seotud kulud katab peaaegu täielikult minu töövõimetuspension, mida ma saan 75%-lise töövõimetuse alusel. Ma pean leidma raha, et säilitada oma korterit ja teha 3 füsioteraapia seanssi nädalas, et ma ei langeks üle teatud piiri.

Aga kuidagi on alati lootuse majakas.

Ka nüüd paistab mulle silma üks teraapia, mis sattus minu tähelepanu alla ühe sarnase ameerika muusiku puhul. Jesse Malinil oli samuti 2023. aastal - kuu aega hiljem - seljaaju insult ja nagu minulgi, kaotas ta talitlusvõime vöökohast allapoole. Üks mu sõber luges tema lugu ajakirjast Rolling Stone ja saatis selle mulle. Võtsin temaga ühendust ja ta rääkis mulle teraapiast, mida ta oli läbinud, ja sellest, mida ta kavatseb teha. Olin üllatunud, kui ta teatas oma tagasituleku kontserdid 2024. aasta detsembriks. Tema soovitusel külastasin Argentinas kliinikut, kus Jesse'i raviti mitu kuud ja pandi uuesti jalule. Loomulikult ei saa ta enam ka maratone joosta, kuid ta suutis kõndijaga seista ja tänada oma heategevuskontserdile kogunenud inimesi toetuse eest. Kliinikus kasutatakse tüvirakuravi ja sellel on 20 aasta pikkune kogemus varem kõndimisvõimetute inimeste elukvaliteedi parandamisel.

Jõuludeks 2024 on mul see lootus ja pärast intervjuud kliiniku arstiga ootan kliiniku vastust kuue kuu pikkuse ravi rahaliste tagajärgede kohta Buenos Aireses.

Kuna minu ja minu lähedaste usk on tohutu, ei lase me seda võimalust raisku minna. Me oleme kindlalt otsustanud mind tagasi jalule ja lavale saada. Sest see on minu jaoks alati tähendanud vabadust.

Kallid sõbrad! Tänan teid, et võtsite aega minu loo lugemiseks, ja ma ootan teiega edaspidist koostööd!

Armastusega, Kecskemäti Sanyi