Minu kallid sõbrad,

soovin teile rääkida viimaste aastate sündmustest, mille tulemusena käivitasime kampaania „Get Up, Sanyi!”, et anda teie annetustele ja abile kindel raamistik. Pärast esialgset šokki, mil ma end sulgesin ja võitlesin, kulus mul kaks aastat, et jõuda punkti, kus ma räägin avatult oma seisundist ja palun teie abi.

2023. aasta aprillis juhtus ilma igasuguse hoiatuseta minu elu kõige kohutavam sündmus: seljaaju insult. Mind veeti tundide kaupa kanderaamil Szegedi kliiniku erakorralise meditsiini osakonnas ringi, püüdes välja selgitada, mis oli põhjustanud selle, et ma ei suutnud liigutada oma jalgu naba alt allapoole ega vaagnaosa – ma olin nii abitu kui kunagi varem. Järgnesid lugematud testid ja uuringud ning ma ei suutnud uskuda, et see juhtub minuga. Arvasin, et see on lihtsalt halb unenägu ja ma ärkan üles. Kahjuks ma sellest õudusunenäost üles ei ärganud, ja sain veel suurema šoki, kui mulle öeldi, et põhjust lihtsalt ei leitud. Kõik mu vereanalüüside tulemused olid normaalsed, MRI ja ultraheli ei näidanud midagi, mida arstid oleksid saanud põhjuseks pidada.

Mind võeti vastu neurorehabilitatsiooni osakonda, kus alustasin traumast taastumist nii vaimselt kui füüsiliselt. Veetsin neli kuud osakonna arstide, füsioterapeutide ja õdede seltsis, mille jooksul pidin leppima tõsiasjaga, et astun oma elus sisse perioodi, mis on ehk kõige raskem: õppima elama teistsugust elu, liikuma abivahendite ja abivahenditega – ja toime tulema. Samal ajal ei suutnud ma muidugi leppida sellega, et elu oli mind niimoodi pingile jätnud.

Ma veetsin oma 50. sünnipäeva täiesti teistsuguse inimesena

Olin teel, otsisin õnne, püüdsin rõõmu, nautisin oma iseseisvust, ümbritsesin end muusikuna paljude väärtuslike inimestega. Pärast enam kui kümne aasta pikkust tegevust oma bändiga hakkasid asjad paika loksuma ja ma ostsin lõpuks oma korteri, mille renoveerisin omaenda kätega, ja siis astub saatus vahele ja ütleb mulle, et tal on teised plaanid.

Alates esimestest kuudest ja sellest ajast peale olen ma iga päev uskumatult kõvasti võidelnud.

Pärast nelja kuud Szegedi haiglas viidi mind üle Budapesti riiklikku luu-lihaskonna taastusravi instituuti, mis on sertifitseeritud seljaaju vigastuste raviasutus. Siin valmistati mind ette eluks ratastoolis, õpetati oskusi, mida ratastoolikasutaja vajab, et eluga toime tulla, kuni ta suudab jälle oma jalgadel seista. Õppisin ise kateetrit kasutama, sain ortoosi, mis võimaldab mul teha igapäevast soovitatavat püsti tõusmist. Minu sõbrad ja pere on pannud palju energiat selleks, et mu igapäevaelu oleks lihtsam, nad külastasid mind Szegedis iga päev, nad isegi püüdsid mulle Pesti 2–3 korda nädalas kätt hoida ja ei lasknud mul allamäge minna. Kahjuks olin vahepeal kaotanud oma isa ja ma ei saanud temaga isiklikult hüvasti jätta. Mind kirjutati Budapestist välja 2023. aasta detsembris ja sellega seoses seisid mul ees uued lahendamist vajavad küsimused: kas mu korter on ratastooliga ligipääsetav, kas ma saan hakkama igapäevaeluks vajalike liikumistega, kas ma üldse mahun vannitoa ukse vahelt läbi jne. Asjad, mida teised ei suutnud ettegi kujutada, olid minu jaoks tohutu takistus, ja ma tunnistan, et nüüd suudan ma teha asju, mis esialgu tundusid võimatud, ilma mingite probleemideta.

Kuigi mu elu on pea peale pööratud, olin ma väga kindel, et kusagil maailmas on olemas imeravim, mis mind aidata suudab.

See kõlab klišeena, kuid inimsuhted on tõepoolest meie kõige väärtuslikum vara. Minu endine muusikukolleeg, kes on juhuslikult neuroloog, kuulis minust ja kasutas kogu oma teadmisi ja kontaktide võrgustikku, et aidata mul tutvuda seljaaju vigastuste ravi alaste rahvusvaheliste uuringutega. Ta andis mulle seadme, mis implanteerituna minu seljaaju kõvale membraanile edastab elektrilisi impulsse seljaaju kahjustatud, kuid siiski taastuvale osale, kiirendades seeläbi närvirakkude paranemist. Alates seljaaju stimulaatori implanteerimisest olen tundnud jalgades uut liikumist ja jõudu, mida on kinnitanud ka minu füsioterapeut. Kodune abi on hädavajalik, igapäevast liikumist ja harjutusi ei saa hüljata; kliinikus kohtunud spetsialistid on minu aitamisele tohutult pühendunud, sageli isegi üle oma võimaluste piiri.

Lisaks sõpradele olen ma väga õnnelik, et mul on ülemus, kes talus mu peaaegu aastapikkust puudumist ja kutsus mind 2024. aasta suvel tööle tagasi. Kuigi ainult osalise tööajaga, olen ma tagasi oma vanade kolleegide juures ja püüan anda oma panuse. See on mulle suureks abiks, kuna pidevate ravimite, kateetrite, täiskasvanute mähkmete ja desinfektsioonivahendite kulud katab vaevalt minu invaliidsuspension, mida saan 75% invaliidsuse alusel. Pean leidma raha oma korteri ülalpidamiseks ja kolm korda nädalas füsioteraapia seansside läbimiseks, et ma ei langeks alla teatud taseme.

Kuid kuidagi on alati olemas lootuse säde.

Nüüd paistab silma ka ravi, millele ma tähelepanu pöörasin ühe sarnase Ameerika muusiku juhtumi puhul. Jesse Malin sai samuti 2023. aastal seljaaju infarkti – ühe kuu vahega – ja nagu mina, kaotas ta funktsiooni vööst allapoole. Minu sõber luges tema loo ajakirjast Rolling Stone ja saatis selle mulle. Võtsin temaga ühendust ja ta rääkis mulle ravidest, mida ta oli läbinud, ja sellest, mida ta kavatseb teha. Olin üllatunud, kui ta kuulutas välja oma naasekontserdid 2024. aasta detsembriks. Tema soovitusel külastasin kliinikut Argentinas, kus Jesse't raviti mitu kuud ja ta sai jälle jalule. Muidugi ei saa ka tema enam maratone joosta, kuid ta suutis oma kõndimisraami toel püsti seista ja tänada oma heategevuskontserdile kogunenud inimesi nende toetuse eest. Kliinik kasutab tüvirakkude ravi ja omab 20-aastast kogemust varem kõndimisvõimetute inimeste elukvaliteedi parandamisel.

2024. aasta jõuludeks on mul see lootus ja pärast intervjuud kliiniku arstiga ootan kliiniku vastust Buenos Aireses toimuva kuuekuulise ravi rahaliste tagajärgede kohta.

Kuna minu ja mu lähedaste usk on suur, ei lase me seda võimalust raisku minna. Oleme otsustanud, et ma saan jälle jalule ja lavale. Sest see on mulle alati tähendanud vabadust.

Kallid sõbrad! Tänan teid, et võtsite aega minu lugu lugeda, ja ootan tulevikus teiega koostööd!

Armastusega, Kecskeméti Sanyi