Kallid kõik

Mul on 7-aastane autistlik poeg, kes on minu maailm, minu kõik, minu maailm. Kahjuks ei ole olukord tema isaga nii roosiline. 3,5 aastat tagasi selgus, et meie poeg on autist, mis mind ei mõjutanud, sest ta on ikka minu poeg ja ma armastan teda sama palju kui varem, kui mitte isegi rohkem... aga isa pole sellest ajast peale olukorraga päriselt leppinud. Ta ei tegele temaga üldse, sageli isegi ärritab poissi, kuigi mu poeg on väga armastust väärt, rõõmsameelne ja hea iseloomuga poiss, keda kiidetakse nii lasteaias kui ka koolis selle eest, kui osav ja tubli ta on. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas isa saab olla oma lapse suhtes nii ükskõikne. See pole isegi suurim probleem, pigem see, et ta joob iga päev ja sageli juhtub, et ta läheb endast välja, karjub, rabeleb, šantažeerib, ähvardab, seni on ta „õnneks“ terroriseerinud ainult mind, aga ma olen juba selles seisus, et ma ei suuda enam, meie elu oleks ilma temata parem. Seetõttu pöördusin siia abi paluma, sooviksin isaga suhted lõpetada ja et ta koliks meilt ära, kuid kuna ma veel ei tööta, palun sellepärast abi, ning mul on väike ettevõte, millega sooviksin alustada, ja sellest sooviksin meid tulevikus ülal pidada, selleks oleks samuti abi vaja. Soovin saavutada, et saaksin üksikemana kasvatada oma väikest poega väärikalt ja ausalt, pigem üksi rahus ja armastuses kui mürgise isaga...

Kõigile, kes suudavad mind kuidagi aidata, olen igavesti tänulik. Suur tänu, et lugesid läbi.