Tere, olen kahe imearmsa lapse ema ja armastav abikaasa. Jagades oma lugu, loodan leida toetajaid, kes aitaksid meil luua kodu, kus valitseks rahu, turvatunne ja armastus.

Minu elu algus – võitlus elu ja surma vahel

Sündisin enneaegsena, kaaludes vaid 900 grammi ja olles 33 cm pikk. Arstid ei andnud mulle suurt lootust, kuid ma võitlesin. Paraku ei oodanud mind armastav pere. Minu ema hülgas mind haiglas, kuid tänu valla töötajatele sain siiski koju. Kuid ema ei soovinud mind – ta vihkas mind ja vihkab mind siiani.

Ainus inimene, kes mind tingimusteta armastas, oli minu vanaisa. Ta võttis mind oma tiiva alla ja pakkus mulle armastust, turvatunnet ja hoolt. Kuid see õnn ei kestnud kaua.

Suurim kaotus – minu kaitseingli lahkumine

Kui olin 8-aastane, sain teada, et minu vanaisa võitleb eesnäärmevähiga. Tol ajal ei osanud ma mõista, mida see tähendab, kuid nägin tema kannatusi iga päev. 2012. aastal andis ta mulle kingituse ja ütles sõnad, mis jäävad igaveseks mu südamesse:

“Mina kahjuks ei näe sinu 13. sünnipäeva.”

Ta teadis juba ette, et tema aeg on lõppemas. 31. jaanuaril 2013 lahkus minu kõige kallim inimene siit ilmast.

Elu varises kokku pärast tema surma

Pärast vanaisa surma muutus kõik. Vanaema, olles ema mõju all, keelas mul vabaduse – ma ei tohtinud sõprade juurde minna, isegi mitte õues olla. Pärast kooli pidin kohe tööle minema, unistustest ei saanud rääkidagi.

Siis kohtasin oma elu armastust – meest, kes armastab mind ja meie lapsi tingimusteta. Kuid mu vanaema ja ema keelasid mul temaga suhelda, sest tema oli lastekodust. Kui lõpuks tahtsime koos elama hakata, viskasid nad mind välja ja jätsid mulle pangalaenud summas 17 000 eurot. Olen siiani nende laenude tasumise lõksus.

Ema hakkas mind külapeal taga rääkima, levitades minu kohta valesid ja süüdistades mind kõiges.

Uus algus – kuid mitte päris

Abiellusin oma mehega ja koos oleme loonud pere – kaks ilusat tütart, kes on meie maailma keskpunkt. Kuid meie praegune elukorraldus on väga raske. Elame abikaasa kasuema majas, kuid see on täis kriitikat, negatiivsust ja vaimset terrorit.

• “Sa ei oska lapsi kasvatada!”

• “Sa ei oska süüa teha ega koristada!”

• “Sa oled kõiges süüdi!”

Need on vaid mõned sõnad, mida kuulen iga päev. Vaimne surve on muutunud väljakannatamatuks. Minu lapsed on sattunud selle negatiivse mõju alla ning isegi abikaasa on lõpuks mõistnud, et see pole normaalne. Kuid me oleme siin lõksus, sest meil pole rahalist võimalust lahkuda.

Meie unistus – kodu, kus on vabadus ja armastus

Meie suurim unistus on leida kodu, kus meie lapsed saavad turvaliselt kasvada. Kodu, kus nad saavad joosta, mängida, naerda ja lihtsalt olla lapsed – ilma hirmu ja stressita.

Oleme leidnud maja. See koht tundub õige – see tundub nagu kodu. Kahjuks on meie laenukoormus kokku 55 000 eurot, mis takistab meil uue laenu saamist.

Seepärast pöördun teie poole – iga väiksemgi annetus aitab meil sellele unistusele sammukese lähemale liikuda.

Miks meid aidata?

✔ Me soovime anda oma lastele turvalise lapsepõlve, mida mul endal kunagi polnud.

✔ Me ei otsi luksust – me otsime lihtsalt kodu, kus valitseks rahu ja armastus.

✔ Iga väiksemgi panus loeb! 

❗️Eestis on suurem osa kinnisvara nii kallis

Kui sul on võimalus meid aidata, siis oleme selle eest igavesti tänulikud. Kui ei, siis palun jaga meie lugu, sest võib-olla on keegi, kes saab ja soovib meid aidata.

Meie südamest tänu ja soovime teile kõike head!

❤️ Jaga meie lugu – iga jagamine aitab meid edasi!