Ma poleks kunagi arvanud, et pean midagi sellist kirjutama.

Need kasvuhooned ei ole lihtsalt põlenud ehitised. Need on minu vanaisa ja isa töö, aastakümnete pikkune vaev, varased ärkamised, ohverdused ja armastus maa vastu.

Tulekahju on jätnud meile pildi, mida on ikka veel raske uskuda: kuumusest painutatud raud, purustatud hoone, kadunud masinad ja koht, mis oli alati roheline, kuid on muutunud mustaks.

Minu isal on 68 aastat ja ta ütleb, et tal pole enam jõudu nullist uuesti alustada. Ja ma mõistan teda. Aga mul on valus mõelda, et kõik, mille nad nii suure vaevaga üles ehitasid, võib igaveseks kaduda.

Täna läksin ma kokku korjama neid väheseid taimi, mis olid ellu jäänud. Kandsin neid käte vahel ja ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Sest iga päästetud taim oli mälestus, osa meie ajaloost, mida tuli ei suutnud kaasa viia.

Ma ei palu tavaliselt abi. Ma pole seda kunagi teinud. Aga täna ma palun seda.

Palun, et meid ei unustataks, kui kaamerad välja lülitatakse. Et ametiasutused, abiorganisatsioonid ja kõik, kes saavad aidata, pööraksid tähelepanu ka neile väikestele pereettevõtetele, mis on täielikult hävitatud.

Me ei taha kaastunnet. Me tahame võimalust päästa vähemalt osa sellest, mida mu vanaisa ja isa üles ehitasid, ehitada uuesti üles lauda ja aeda ning säilitada talu, et see pärand ei lõpeks tuha all.

Kui saate seda sõnumit jagada, siis südamest tänan.

Sest roheline muutus mõne tunniga mustaks, kuid ma tahan ikkagi uskuda, et ühel päeval saab see jälle roheliseks. 🌱❤️