Väikeses ruumis, mida hämaralt valgustavad hilisema päikeseloojangu kiired, vaatan oma värisevaid käsi. Arstid ütlesid mulle, et minu järelejäänud aega mõõdetakse kuudes, mitte aastates. Ma ei tunne enam viha, vaid ainult põletavat soovi: näha Egiptust, maad, millest olin lapsepõlvest saadik lugenud püramiidide, vaaraode ja jumalate kohta käivate raamatute tolmunud lehekülgedel.

Oma viimaste säästude ja sõprade abiga õnnestus mul broneerida lühike reis. Kui lennuk laskus üle kõrbe ja Niilus ilmus nagu roheline lint läbi kuldse liiva, täitusid mu silmad pisaratega. Ma ei suutnud uskuda, et mu unistus oli täitumas.

Järgmisel päeval, päikeseloojangul, seisin ma Giza püramiidide ees. Tuul kandis liiva ja ajaloo lõhna. Istusin maha, toetasin selja vastu tuhandeid aastaid vana kivi. Minu ümber pildistasid turistid, kuid mina lihtsalt sulgesin silmad, tundes, kuidas aeg venib. Olin seal, igaviku ees, ja hetkeks ei olnud haigus enam oluline.

Kõrbe soojas vaikuses sosistasin: "Nüüd võin ma rahulikult lahkuda." Ja ma naeratasin, sest mu unistus oli täitunud.