Ma poleks kunagi arvanud, et 59-aastaselt palun võõrastelt abi. Kogu elu olen püüdnud oma jalul seista, töötada ja aidata teisi, kui suutsin. Täna olen aga olukorras, kus mul on oht kaotada viimane koht, mida ma koduks nimetada saan.

Elan üksi väikeses vanas majakeses Popradis koos oma surnud ema koeraga. Töötan osalise tööajaga koristajana tervishoiuasutuses. See töö ei vasta mu haridusele – mul on kaks kõrgharidust ja täiendõpe –, kuid minu vanuses on väga raske leida paremat töökohta.

Minu elusituatsioon hakkas muutuma keeruliseks aastaid tagasi, kui sattusin endise partneri usaldamise tõttu rahalistesse raskustesse. Võtsin enda kanda ettevõtlusega seotud võlad, et päästa perekond ja ettevõte, kuid olukord halvenes järk-järgult. Majanduskriisi ja maksmata arvete tõttu sattusin võlakoorma alla ja lõpuks kaotasime ka mu ema korteri.

Järgnes periood, mis oli minu jaoks väga raske – üürikorterite vahetamine, ebakindlus ja püüd alustada uuesti. Kõigest hoolimata ei loobunud ma kunagi tööst ja püüdsin oma jalule tõusta.

Minu suurimaks toeks oli ema. Kui ta tõsiselt haigestus, hoolitsesin tema eest kuni tema surmani 2021. aastal. Tema lahkumine mõjus mulle väga rängalt ja pärast seda kaotust halvenes ka minu tervis.

Mõni aeg tagasi õnnestus mul leida elukoht vanas majakeses. Kui ma siia kolisin, oli see väga hooletusse jäetud seisukorras. Tasapisi puhastasin, parandasin ja kaunistasin seda oma kätega. Ma värvisin, parandasin pisidetaile, koristasin aeda ja püüdsin sellest jälle kodu teha.

Pärast pikki ebakindluse aastaid leidsin siin lõpuks rahu. Aeda tulevad mulle meeleldi külla ka minu tütretütred, kes armastavad looduses veedetud aega.

Nüüd aga ähvardab mind selle maja kaotamine. Majal on mitu omanikku ja üks neist surub selle müümisele. Omanik, kes mulle maja üürib, on minu suhtes väga vastutulelik ja sooviks leida lahenduse, et ma saaksin siia jääda. Ta pakkus välja võimaluse osta välja tema õe kaasomandiosa, et olukord stabiliseeruks.

Kahjuks ei saa ma pärast isiklikku pankrotti ja oma praeguse sissetulekuga laenu võtta. Teise elukoha leidmine on mulle aga peaaegu võimatu – üürid Popradis on väga kõrged ja nõuavad suuri tagatisi, mida ma kokku säästa ei suuda.

Seetõttu otsustasin proovida seda rahakogumiskampaaniat.

Eesmärgiks seatud 40 000 eurot aitaks katta kaasomaniku osaluse väljamaksmise ja tagada võimaluse jääda majja veel mõneks aastaks – kuni mul on õigus saada linna korterit või pensionit.

Ma ei palu luksust. Ma palun vaid võimalust jääda paika, mille olen oma kätega koduks muutnud.

Kui otsustate aidata, olen teile kogu südamest tänulik.