Minu nimi on Fatima, olen kümneaastane ja elan koos oma emaga Hebaga üksi ühes väikeses asulas Põhja-Piemontes.

Sünnist saati põen ma ajukahjustust, mille tõttu ma ei ole iseseisev ja pean elama ratastoolis. Pean võtma mitmesuguseid ravimeid, et vältida epilepsiahooge, mis kahjuks aeg-ajalt mind tabavad. Mul on raske süüa ja juua, seega peab ema alati minu juures olema, et mind aidata. Oleme üksi ja ka sellepärast ei saa ta tööle minna.

Ma palun teilt abi, sest tahaksin, et mu ema saaks pärast paljusid raskusi teostada oma unistuse omada minu vajadustele vastavat autot, et saaksime iseseisvalt liikuda. Siin on transpordivõimalused napid ja puuetega inimestele raskesti kättesaadavad.

Meie jaoks muutuvad isegi sellised väikesed ja enesestmõistetavad asjad nagu jalutuskäik järve äärde või sisseoste tegemine vihma ajal väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Autot vajaksime selleks, et olla iseseisvamad sisseoste tegemisel, haiglasse minekul ja lõpuks ka väikeste väljasõitude tegemisel, mis meie päevi rõõmustaksid!

Tänan teid usalduse eest!

Väike žest muudab mõnikord elu kergemaks neile, kes on üksi ja kellel on raskem!