Tere kõigile, oleme kaks õde, kes pole kunagi armastanud abi paluda, kuid seekord on asi teisiti – seekord on see meie ainus võimalus päästa meie armastatud Ciro, eriline koer, kellel on olnud raske elu. Palume teil aidata meil katta kulud, et anda talle võimalus elada edasi. Ta on palju kannatanud ja pidanud palju võitlema, et olla siin meiega, ning nüüd soovime teha kõik, mis meie võimuses, et anda talle edasi seda rahu, mida ta nii väga väärib. Pidevate seedetrakti häirete tõttu läbi viidud kontrolli käigus selgus üsna murettekitav pilt, mistõttu on vaja teha delikaatne operatsioon ja järgnev ravi. Kõik see on muidugi väga kallis, liiga kallis meile, kes oleme just töö kaotanud ja suudame vaevu katta igapäevased kulud toidu ja ravi eest, mida ta vajab mitmete teiste, üsna tõsiste varasemate haiguste tõttu, mis on peamiselt tingitud aastatepikkusest tänaval elamisest. Ta on maailma kõige sümpaatsem ja erilisem koer, mida võib kinnitada igaüks, kellel on olnud õnn teda tänaval veedetud aastate jooksul tundma õppida. Kahjuks ei jää meil muud üle, kui pöörduda teie suuremeelsuse poole lootuses, et meile antakse rõõm jätkata armastuse andmist sellisele erilisele hingele, kes pole teinud muud, kui täitnud meie elu armastusega alates päevast, mil ta meie juurde ilmus. Tema lugu ei saa nüüd lõppeda, mitte niimoodi. Lugu, mis koosneb tuhandest seiklusest. Kõige uudishimulikumate jaoks laseme tal end allpool ise tutvustada, tänades teid juba ette teie hea südame eest.

Tere kõigile, ma olen Ciro, jaama koer! Olen umbes 9-aastane, aga oma esimestest eluaastatest ei mäleta ma midagi. Esimene asi, mida mäletan, on raudteelaste väike kaubik, kes leidsid mind üksi vanast mahajäetud jaamast. Ma mõistsin kohe, et see keset eikuskit seisnud kaubik, kus ma olin juba kes teab kui kaua ringi uidanud, oleks minu päästerõngas. Nii ma jooksin, jooksin... Maal ja siis teele, ma jooksin neile järele, kuni poisid mind peale võtsid ja viisid endaga kaasa teise jaama. Seal elasin ma mõnda aega, saades küla maskotiks, mul oli isegi nimi, nimelt Ciro della stazione, ja isikupärastatud koerakuut. Aga ma pole kunagi üksindust armastanud, nii et hakkasin külas ringi käima, otsides seltsi, riskides mitu korda alla sõidetud saada. Ma ei saanud enam niimoodi elada, kõik armastasid mind, aga keegi ei võtnud mind endaga kaasa, nii et mu saatus koerakuudis tundus üha lähemale jõudvat. Aga õnneks olin mõni aeg varem tutvunud kahe õega, kes ootasid rongi, ja lisaks sellele, et jätsin oma mudaste käppade jäljed nende puhtadele pükstele, veendusin, et jätan oma jäljed ka nende südametesse. Nad hoolitsesid minu eest, kui neil oli aega, nii et kui minu pesa jaamas lammutati, sest ma ei saanud seal enam olla, kõndisin ma mõned kilomeetrid päikese all ja läksin nende koju. Mõni aeg on möödunud, kuid ma olen ikka veel siin koos oma väikese vennaga, kes samuti pääses koerte varjupaigast, ja ma oleksin maailma õnnelikum koer, kui saaksin veel mõnda aega siin, oma õnnelikus kohas, viibida. Loodan, et mul veab jälle ja ma kohtan teisi head südamega inimesi, kes aitavad mul mu unistuse täita. ❤️