Tere kõigile, me oleme kaks õde, kellele ei ole kunagi meeldinud abi paluda, kuid seekord on see teisiti, seekord on see meie ainus võimalus päästa meie armastatud Ciro, eriline koer, kellel on raske elu selja taga. Me palume teid aidata meid kuludega, et anda talle võimalus edasi elada. Ta on palju kannatanud ja pidanud nii kõvasti võitlema, et olla siin meiega ja nüüd tahaksime teha kõik endast oleneva, et anda talle jätkuvalt meelerahu, mida ta nii rikkalikult väärib. Jätkuvatele seedetrakti probleemidele järgnenud kontrolli käigus ilmnes üsna murettekitav pilt, mis nõuab delikaatset operatsiooni ja sellele järgnevat ravi. Kõik see on ilmselgelt väga kallis, liiga kallis meile, kes me oleme just kaotanud oma töökoha ja saame vaevalt lubada endale igapäevaseid kulutusi toidule ja hooldusele, mida ta vajab seoses mitmete teiste varasemate haiguste tõttu, millest mõned on üsna tõsised, enamasti aastatepikkuse eksimise tõttu. Ta on maailma kõige toredam ja erilisem koer, seda võivad kinnitada kõik, kellel on olnud õnn teda tänaval veedetud aastate jooksul tundma õppida. Kahjuks ei jää meile muud üle, kui pöörduda teie helduse poole lootuses, et meile antakse rõõm, et saame jätkata armastuse andmist sellisele erilisele hingele, kes ei ole teinud midagi muud, kui täitnud meie elu armastusega alates tema ilmumise päevast. Tema lugu ei saa nüüd lõppeda, mitte niimoodi. Tuhandete seikluste lugu. Uudishimulikumatele olgu ta allpool tutvustatud, tänades teid juba ette teie heade südamete eest.

Tere kõigile, ma olen Ciro, jaamakoer! Ma olen umbes 9-aastane, aga ma ei mäleta oma esimestest aastatest midagi. Esimene asi, mida ma mäletan, on raudteelaste kaubik, mis leidis mind üksinda vanast mahajäetud jaamast. Ma mõistsin kohe, et see kaubik, mis seisis keset tühja kohta, kus ma olin kes teab kui kaua hulkunud, oli minu päästerõngas. Nii et ma jooksin, ma jooksin. Keset maastikku ja siis kuni maanteeni, ajasin seda taga, kuni poisid mind üles võtsid ja mind koos nendega teise jaama viisid. Seal elasin mõnda aega, minust sai küla maskott, mul oli isegi nimi, Ciro della stazione, ja oma kennel. Kuid mulle ei meeldinud kunagi üksindus, nii et hakkasin külas ringi rändama ja seltskonda otsima, riskides mitu korda üle sõita. Ma ei saanud enam niimoodi elada, kõik armastasid mind, aga keegi ei võtnud mind ära, nii et nüüdseks tundus mu saatus kennelites üha lähemal. Kuid õnneks olin mõni aeg varem kohtunud kahe õega, kes ootasid rongi ja lisaks sellele, et ma jätsin oma mudased käpajäljed nende puhastele pükstele, hoolitsesin selle eest, et ka nende südamesse oma jalajäljed jätta. Nad hoolitsesid minu eest, kui leidsid aega, nii et kui minu kennel jaamas lammutati, sest ma ei saanud enam seal olla, kõndisin paar kilomeetrit päikese käes ja läksin nende juurde. Mõni aeg on möödas, aga ma olen ikka veel siin koos oma väikevennaga, kes on samuti päästetud kenneli saatusest, ja ma oleksin maailma kõige õnnelikum koer, kui saaksin veel mõnda aega siin, oma õnnelikus kohas, püsida. Loodan, et mul on jälle õnne ja ma kohtun teiste heasüdamlike inimestega, kes aitavad mul oma unistust ellu viia. ❤️