Olen väga raskes rahalises olukorras. Psühholoogiliselt ei suuda ma sellega toime tulla. Töötasin välismaal ja kuna olen nüüd pool aastat olnud töötuna ega suuda tööd leida, olen väga suurtesse võlgadesse sattunud. Mul on õudusunenäod, et võlausaldaja koputab mu uksele, ja see ei ole hea. Ma nutan ja mõnikord tunnen, et ma ei tea enam, mida muud teha. Tahaksin kolida välismaale mitte ainult töö pärast, vaid ka parema elu nimel, aga ma ei saa. Sest mul on võlad ja reisimiseks pole mul midagi. Perekonnalt ma toetust ei saa, sest nemadki on halvas olukorras. Raha läheb kõigi võlgade tasumiseks ja kui piisavalt kokku saab, siis ka välismaale tööle minekuks. Aga esmalt on laenud. Kui leitakse keegi, kellel on veel hea süda, olen ma rõõmus. Sest ma ei vaja materiaalset kingitust ja oleksin õnnelik, kui mul poleks võlgu. Siis langeks kohe kivi mu südamelt ja see on kõik. Aga isegi kui mul pole ja ma tean, et keegi vajab, siis ma annan. Nagu juhtus kord rongijaamas, kus kodutu tahtis ainult süüa, andis mulle raha tagasi ja ütles, et kui mulle midagi süüa ostad, siis sellest piisab. Siis ma teadsin, et teen head. Aga nüüd olen mina halvas olukorras, nii et loodan, et leidub veel keegi, kellel on hea süda.