Veebruaris murdus mu elu pooleks. Üks päev, üks diagnoos ja äkki muutus kõik, mida ma teadsin, „enne“ olevaks. Täna olen juba operatsioonijärgses seisundis – mul lõigati välja kopsusegment, osa bronhist ja tükk teisest kopsulapist. Võitlus oli raske: õhupõletik, dreenid, nädal haiglas, kus oli küsimärk, kas nad peavad jälle rinnakorvi avama.

Täielik diagnoos on invasiivne kopsu adenokartsinoom (G3, IIB staadium) metastaasidega lümfisõlmes.

Olen 42-aastane ja mul on kolm last – viieaastased kaksikud ja teismeline tütar. Veel hiljuti hoolitsesin ma tööalaselt puuetega inimeste eest. Täna olen mina see, kes abi vajab. Ma ei saa töötada ja me peame majapidamist ühe palgaga. Iga samm kööki on endiselt võitlus hingamise eest, aga ma ei anna alla. Mul on kellegi jaoks elada.

Mis nüüd? Ma olen läbinud kasvaja geneetilised uuringud ja otsus on tehtud. Juba 11. mail 2026 alustan keemiaravi. Minu ees on vähemalt 5 aastat võitlust: kontrollid iga kolme kuu tagant, sõidud kliinikusse, ravimid ja vaevarikas hingamisrehabilitatsioon.

Ma ei palu kaastunnet. Ma palu reaalset toetust sellel teekonnal.

• Otse: iga zlott läheb otse mulle. Sa näed, kui palju on kogutud ja kes on aidanud.
• Konkreetselt: raha läheb ravile, sõitudele ja tervise taastamisele, et ma saaksin jälle täie jõuga emaks olla.

Kui saad, siis anna oma panus. Kui ei saa, siis jaga seda postitust. See on minu jaoks sama oluline abi.

Tänan teid, et olete minuga selles protsessis kaasas.