Meie elu pööratakse hetkega pea peale. Niisiis, ootamatult, ootamatult - vähidiagnoos. See sõna, mis võtab hinge kinni, mis toob hirmu, valu ja meeleheite. Keegi ei ole selleks valmis, keegi ei ole kindlustatud.

Väike laps ootab igal öösel teda tagasi,nutab,kui ta ärkab ja otsib teda,otsib teda mööda tube,loodab teda kuskil näha,ta ei tea,mis toimub ja me ei tea,aga tema,kuidas talle selgitada,mis toimub...(ta on alles dee aastane ),kes oli harjunud,et ta peseb öösel hambaid,vaatab koos Mashat ja karu...ja magab tema külge pugenud....

See on raske meile kõigile ja me ei suuda uskuda,et see juhtub,nii eile lõpetas ta ämmaemandana,tema unistus oli olla abiks paljudele naistele ja mis talle nüüd on juhtunud,ta vajab abi.

Kaks kuud tagasi algas kõik,alavatsavalud,mis süvenesid,käis naistearsti juures,nad ütlesid,et müoom,seal pole valu,nad saatsid ta nefroloogile,siis uroloogile,ja iga spetsialist ütles midagi kõva tõde kaugel.

Otsustasime teha 8.nov.24.MRI uuringut.nad kahtlustasid pahaloomulist müoomi,kuid siis onkoloogid,günekoloogid Varnas eitasid seda,ütlesid,et pole midagi muretsemiseks,ilmselt neerud ja lähevad jälle nefroloogi juurde. Siis võttis ta ühendust oma lektoriga kes kavatses teda opereerida aga otsustas enne teha kuraatorit ja saata histoloogiasse ja juba seal kinnitati,et on vähk,aga ei tuvastatud.

Minu vend ja mina läksime kohe Türgis Anadolu haiglasse - kus ta praegu on,nad tegid hüsteektoomia,uurisid kasvaja ja see tuli välja - endomeetriumi stromaalne sarkoom/ja diferentseeritud sarkoom,kuid selgus,et neil ei ole nii palju kogemusi kõrgekvaliteediliste sarkoomidega ja ei anna palju lootust,meie ainus lootus on nüüd saada ta USA haiglasse - MD Anderson,kus on palju uusi meetodeid seoses sarkoomide raviga.

Lootus on viimane mis sureb - ema on meiega,ta on veel nii noor,nii lahke ja abivalmis inimene,miks ta,me palvetame iga päev,me usume ikka,et jõulude ajal juhtuvad imed,aga kas see juhtub ka meiega.