Olen 36-aastane. Minu sõbranna on 30 ja ta on üks vähestest tuledest minu elus, mis on mind elus hoidnud. Mul ei olnud kerge kasvatus. Olen pärit katkisest perekonnast, mis on täis ebastabiilsust ja emotsionaalset kaost. Olin noorest peale tänaval, töötasin ellujäämise nimel, õppisin varakult, mida tähendab oma elu eest võitlemine. Mingil hetkel sattusin narkootikumide juurde. Mitte sellepärast, et ma tahtsin ennast hävitada. See oli ainus põgenemine maailma eest, kus mul ei paistnud olevat kohta minu jaoks.

Aga ma ei olnud kunagi halb inimene. Isegi mitte oma halvimal ajal. Sügaval sisimas kandis ma alati sädet millestki tõelisest, osa minust, mis keeldus loobumast. Ma kaotasin mõlemad vanemad noorena. Aga kui ma kaotasin ema, muutus kõik. See oli hetk, mil ma teadsin, et minu asi on võtta oma elu kontrolli alla.

Fotograafia sai minu hingamise viisiks. Koos sõbranna ja reisimisega on see see, mis annab mulle eesmärgi. Mõned aastad tagasi diagnoositi mul ADHD ja Borderline'i isiksusehäire. Suurema osa oma elust ei mõistnud ma, miks kõik tundus nii intensiivne, nii üle jõu käiv. Miks lihtsalt eksisteerimine tundus igapäevase võitlusena. Miks ma tundsin end nii sügavalt vääriti mõistetuna.

Ma võitlesin kõvasti. Ma võitlen ikka veel.

Kui ma reisin, tunnen end vabana. Ma tunnen end iseendana. Nagu ma vabastaksin midagi puhast ja võimsat enda sees. Linn lämmatab mind. Ükskõik kui palju ma ka ei püüaks, alati on midagi, mis mind tagasi hoiab.

Ma tahan reisida. Ma tahan näha asju, millest ma jäin ilma nende aastate jooksul, mil olin sõltuvuses kadunud. Ma tahan pildistada seda, mida teised ignoreerivad, linna toorest ja ausat külge. Ma tahan rääkida lugusid, mis on peidetud töölisklassi naabruskondades, unustatud nurkades, kohtades, kuhu turistid kunagi ei lähe. Sest seal elab tõeline kultuur. Just seal võib leida riigi hinge.

Ma tahan leida valgust läbi varemete, varjude ja vaikuse. Mitte ainult maailma jaoks, vaid ka enda jaoks.