Tere,

Minu nimi on Larisa, olen 47-aastane ja ema. Kirjutan seda pisarad silmis ja lootusega südames, et keegi seal väljas kuulab mind.

COVIDi ajal kaotasin oma perekonna liikmed ühekaupa. Jäin üksi koos tütre ja meie väikese koeraga, kes on meie ainus emotsionaalne tugi.

Olen lõksus elus, millest ma ei saa põgeneda. Olen vägivaldses suhtes, kus mind pidevalt alandatakse, solvatakse ja sageli füüsiliselt vigastatakse. On olnud öid, mil mind on majast külma kätte visatud, ilma et mul oleks kuhugi minna.

Ma elan iga päev hirmus. Mees, kellega ma koos elan, käitub ettearvamatult, räägib iseendaga, süüdistab mind asjades, mida ma pole kunagi teinud, ja ma kardan, et ühel päeval võib ta mulle tõsiselt haiget teha.

Püüdsin abi paluda, kuid mulle öeldi, et ma peaksin lihtsalt minema. Aga kuhu ma saan minna, kui mul pole midagi? Ma ei saa endale lubada üüri, tagatist ega isegi põhivajadusi, et uuesti alustada.

Kõige tipuks on mul 35 000 euro suurune võlg. Ma olin oma ema äri tagatiseks Itaalias ja pärast tema ootamatut surma jäi võlg minu nimele. Minu pangakontod on nüüd blokeeritud ja ma lämbun selle surve all.

Töötasin 22 aastat õena, pühendades oma elu teiste aitamisele. Täna olen mina see, kes abi palub.

Ma ei palu luksust. Ma palun turvalist kohta, kus elada, kus magada ilma hirmu tundmata, ja kus oma elu koos lapsega uuesti üles ehitada.

Kui sa saad mind aidata, võib isegi väike annetus minu jaoks tähendada väga palju.

Kui te annetada ei saa, palun jagage minu lugu. Võib-olla jõuab see kellegi kõrvu, kes saab aidata.

Tänan teid südamest. PayPal [email protected]