17. juuli varahommikul sundis tulekahju mind ja mu väikeseid lapsi põlevast majast põgenema. See on kogemus, mis jääb meile kogu ülejäänud eluks..... Mitte ainult selle pärast, mida me kaotasime, vaid ka selle pärast, mida me tundsime: hirmu, abitust ja meeleheidet segamini üheainsa mõttega: päästa lapsed. Me elasime koos majas, mina Cezary Szubert, minu 4-aastane poeg Kacper ja minu 2-aastane tütar Nikola.

See oli meie koht, meie maailm, meie igapäevaelu.

Täna võime öelda, et sellest on jäänud vaid varemed.

Vaatamata kõigele, mis on juhtunud, olen ma tänulik.

Olen tänulik, et olen elus. Et meil õnnestus põgeneda.

Aga seda, mis me maha jätsime, on raske sõnadega kirjeldada.

Me kaotasime kõik, mis meil oli:

riided, majapidamistarbed, laste mänguasjad, igapäevastesse esemetesse peidetud mälestused.

Nüüd seisan ma silmitsi raske teekonnaga: ehitan oma elu samm-sammult uuesti üles.

Nõudmisi on palju ja igapäevane elu kahe väikese lapsega ei paku palju.

See ei saa olema lihtne, aga ma tean, et pean nende nimel püüdma. Kacperi ja Nikola jaoks.

Sest isegi kui seintelt ei jää midagi järele, on meil ikka veel üksteist.

Sealt saame alustada kõike uuesti.