Bad Fruzsina on minu juriidiline nimi, kuigi mulle ei meeldi seda enam kasutada. Mu sõbrad tunnevad mind Tobiasena või Toby'na. Veebruaris saan 20-aastaseks, olen teisel aastal ülikoolis.

Olen aastaid tundnud, et mu välimus, minu välimus ei peegelda seda, kes ma olen. Paar aastat tagasi sain julguse seda vähehaaval väljendada. Peamiseks lahenduseks oli rindade sidumine, mis tegi mind uskumatult õnnelikuks, kuni see hakkas aeglaselt mu selgroogu halvendama. Seda raskendas minu varjamise hooletusse jätmine. Ma ei saanud loota oma vanemate toetusele selles valdkonnas, sest see oli minu süü, et ma tahtsin alati nii "erinev" olla. Neil on õigus, kui teistsugune olemine tähendab, et ma tahan väljendada oma tõelist mina.

Suvel leidsin, et minu vaimne seisund oli minuga võrreldes drastilise madalseisu jõudnud, sest olin aastaid mõelnud oma peas, et kui ma seda protsessi ei alusta, siis on liiga hilja ja kõik on asjata, sest minust ei saa kunagi "tõelist poissi", ma ei saa kunagi kogeda poisina kasvamist.

Minu eesmärk selle annetuskampaania raames oleks maksta täieliku mastektoomia eest. Kui riik hakkab nii igapäevaelu-vastaseks muutuma, siis tahaksin kasutada oma võimalust seni, kuni mul see veel olemas on.

Aitäh kõigile, kes mu sõnumit loevad ja minu igavene tänu neile, kes mind toetavad.

Tere.

Toby