Tere, mul on piinlik abi paluda, kuid mul pole muud valikut. Minu lugu võib ehk veenda teid annetama just nii palju, kui soovite. Võtke endale 5 minutit aega ja lugege mu lugu. Sündisin 1997. aasta juulis ühel päeval perekonnas, mis väliselt tundub täiuslik...kuid tegelikult oli see õudusunenägu: mu õde oli aastaid vägivaldse isa poolt kuritarvitatud, purjus ja vägivaldne isa peksis meid peaaegu iga päev, ema oli juba invaliid. Me põgenesime kodust ja rändasime mööda Itaaliat majast majja, et pääseda isa terrorist. Me käisime lastekodudes, varjupaikades, sõime Caritasest ja heategevusorganisatsioonidest... elasime ilma sooja veeta ja gaasita... riietusime teiste riietega... Aga miski ei peatanud meid! Ma olen juba poisikesest saati palju töötanud ja teinud kõike! Alates kelnerist ja töölisest, kullerist kuni vastuvõtuadministraatori, laotöötaja ja elektriku abini... Käisin ka koolis ja kuigi see oli raske, sain raamatupidamise diplomi! Olen alati püüdnud emale lootust anda, maksin ise oma juhiloa eest ja sõitsin tööle jalgrattaga, siis säästsin raha ja ostsin auto...Ema aitas mind oma 280-eurose invaliidsuspensioniga, kuid tal oli palju terviseprobleeme: üks käsi oli halvatud, ta kasutas südamestimulaatorit ja läbis elundisiirdamise pärast aastaid kestnud dialüüsi. Ma olen alati teinud, mida suutsin, tõustes iga päev üles...Ilma sugulasteta… ilma sõpradeta ja… ilma armastuseta… aga nüüd… ma ei suuda enam… olen pimedas limbos… psühhiaatrilise abi abil… olen põlvili ja ei suuda enam püsti tõusta…kulud uputavad mind ja võlad kuhjuvad... ma ei suuda olla tugev... mul pole sõpru... mul pole sugulasi... mul pole midagi... ja ometi ärkan ma iga päev üles ja püüan püsti jääda... ma ei suitseta, ei tarbi uimasteid ega joo alkoholi. Ma ei anna järele teatud kiusatustele. Almusepalumine on viimane kaitseliin… see on midagi, mida ma kunagi ei teeks… ja ometi… siin ma olen… mul on palju rääkida, võib-olla räägiksin aastaid, aga ma vaikisin… summa, mida palun, on selleks, et saada hingamisruumi…hapnikku... kulude katmiseks, toiduainete ostmiseks, auto hooldamiseks ja raha kõrvale panemiseks... et hingata, et end koguda ja jälle jalule tõusta! Et uuesti tööd otsida! Kui kulud on kaetud, siis uuesti pead püsti hoides CV-sid jagama minna! See summa...ma ei tea, kas see on palju või vähe, aga minu jaoks... on see viis hingata, maksta ja edasi minna, süda käes... ja mis iganes see ka väärt on... ütlen teile aitäh. Aitäh ja vabandust... kui soovite minuga ühendust võtta ja rohkem küsida, isegi kui tahate lihtsalt rääkida... võite seda julgelt teha.