Tere, mul on piinlik abi paluda, kuid mul ei ole muud valikut. Minu lugu võib ehk veenda teid annetama, mida iganes soovite. Võtke viis minutit ja lugege minu lugu. Ma sündisin 1997. aastal ühel juulikuu päeval, perekonnas, mis väljastpoolt tundub täiuslik... kuid tegelikkuses on õudusunenägu, õde, keda vägivaldne isa kuritarvitas aastaid, purjus, vägivaldne, ta peksis meid peaaegu iga päev, ema, kes on nüüd invaliid, me jooksime kodust ära, majast majja, et pääseda isa terrorist, me käisime ringi hooldusasutustes, varjupaikades, me sõime Caritas ja ühendustes... me elasime ilma sooja vee ja gaasita... me riietusime riietesse, mis ei olnud meie omad... Kuid miski ei peatanud meid! Ma töötasin palju, sest ma olin poiss ja tegin kõike! Kelnerist tehasetöölisena, kullerpoisist vastuvõtuametnikuna, laotöölisena, elektrikuna... Käisin koolis, isegi kui oli raske saada diplomit raamatupidamises! Üritasin alati emale lootust anda, maksin endale juhiloa ja käisin tööl jalgrattaga, siis kogusin raha ja ostsin auto... ema andis mulle oma 280 euro suuruse invaliidsuspensioniga kätt, kuid tal oli palju terviseprobleeme, näiteks oli ta ühest käest halvatud, kasutas südamestimulaatorit ja läbis pärast aastatepikkust dialüüsi siirdamise. Ma olen alati teinud seda, mida olen suutnud, tõustes iga päev üles...ilma sugulasteta..ilma sõpradeta ja.... ilma armastuse saamata..aga nüüd...ma ei saa enam...ma olen pimedas limbos..läbi psühhiaatrilise abi..ma olen põlvili ma ei saa enam püsti..kulud kurnavad mind ja võlad kuhjuvad..ma ei suuda olla tugev..mul pole sõpru..mul pole sugulasi..mul pole midagi..aga ma ärkan iga päev ja püüan püsti jääda..ma ei suitseta, ma ei tarvita narkootikume ja ma ei joo alkoholi. Ma ei anna järele teatud ahvatlustele. Heategevuse palumine on viimane bastion rannas..see on midagi, mida ma kunagi ei teeks..ja ometi..siin ma olen..mul on nii palju rääkida võibolla ma räägiksin aastaid, aga ma vaikin..see summa, mida ma palun on, et mul oleks hingamine..hapnik..arvete maksmine, ostude tegemine ja auto hooldamine ja selle kõrvale hoidmine..hingamine, et taastuda ja uuesti jalule saada! Mine tagasi tööd otsima! Kui kulud on kaetud lähen tagasi andma elulookirjeldusi pea püsti! Summa...ma ei tea, kas see on palju või vähe, aga minu jaoks...see on viis hingata, maksta ja edasi liikuda südamega käes...ja selle eest...ma ütlen aitäh! Tänan teid ja vabandust...kui te soovite minuga ühendust võtta ja küsida minult rohkem, isegi kui see on lihtsalt rääkimine...võite seda teha vaikselt.