Olen 52-aastane mees Kreekast ja minu elu on muutunud võitluseks meeleheite ja väärikuse vahel. Veel mõned aastad tagasi oli mul stabiilne karjäär finantssektori filiaalijuhina. Töötasin kõvasti, toetasin oma naist ja meie kolme last ning kuigi me ei olnud rikkad, elasime mugavalt. Kuid kõik muutus pärast Kreeka majanduskriisi. Minu töö muutus väljakannatamatuks, sundides mind ähvardama inimesi sundtäitmisega, selle asemel et aidata neil oma unistusi saavutada.

2018. aastal tegin ma usuhüppe. Lahkusin pangast ja valasin kõik oma säästud ettevõtte asutamisse, lootes luua oma perele parema tuleviku. Siis tabas mind pandeemia, mis rööbastelt rööbastelt kõik. Pärast kaks aastat kestnud lukustamist ja rahalist võitlust kaotasin kõik: oma ettevõtte, oma säästud ja lõpuks ka abielu. Mu naine palus mul kodust lahkuda, ja kuigi see tegi sügavalt haiget, ei tahtnud ma riskida, et meie lapsed peavad kannatama kohtuvaidluse tõttu. Sellest ajast alates olen püüdnud oma elu uuesti üles ehitada, kuid Kreekas on töövõimalusi vähe, eriti minu vanuse jaoks.

Olen võtnud vastu ajutisi töökohti, müünud maha kõik, mis mul võimalik, ja olen isegi toetunud sõprade lahkusele, et toime tulla. Ma elan oma venna poolkeldris, teades, et ta kavatseb selle varsti välja üürida. Mul on vaevu piisavalt raha toiduks, ja kõige valusam on see, et ma ei saa endale lubada kvaliteetaega oma lastega. Vahemaa meie vahel kasvab iga päevaga.

Ma ei ole siiski lootust kaotanud. Olen uurinud võimalusi Põhja-Euroopas, kus saaksin teenida piisavalt, et oma elu uuesti üles ehitada ja oma peret väärikalt toetada. Mul on võimalik töökoht olemas, kuid mul puuduvad rahalised vahendid, et maksta vajaliku koolituse ja ümberpaigutamise eest. Kui ma suudan koguda 6000 eurot, saan lõpuks ometi asjad korda.

Unistan uuest elust, kus saan elada lihtsalt, kuid uhkelt. Ma kujutan end ette väikeses majas, mida ümbritseb loodus, ja minu koer Phoenix on minu kõrval. Ta on päästetud koer, kes on läbinud oma raskused ja tema vastupidavus inspireerib mind. Vaba aega veedan bonsaipuude hooldamisega, kitarri mängimisega ja rõõmu leidmisega väikestest asjadest.

Ma olen alati olnud liiga uhke, et abi paluda, kuid nüüd ei ole mul muud valikut. Kui piisavalt palju inimesi suudaks anda väikese summa, saaksin alustada uuesti. Kavatsen dokumenteerida oma teekonda - meeleheitest väärikuseni -, filmides koos Phoenixiga teekonda Kreekast Põhja-Euroopasse. Jagan oma lugu nendega, kes mind toetavad, näidates, kuidas nende headus mu elu muutis.

Ma ei palu rikkust - ainult võimalust elada väärikalt ja hoolitseda oma laste eest. Kui te saate aidata, ei muuda te mitte ainult minu elu, vaid tuletate mulle ka meelde, et kaastunne on maailmas ikka veel olemas. Tänan teid, et kaalute minu lugu.