Olen 52-aastane mees Kreekast ja mu elu on muutunud võitluseks meeleheite ja väärikuse vahel. Veel paar aastat tagasi oli mul stabiilne karjäär finantssektoris filiaalijuhina. Töötasin kõvasti, toetasin oma naist ja meie kolme last ning kuigi me ei olnud rikkad, elasime mugavalt. Aga pärast Kreeka majanduskriisi muutus kõik. Minu töö muutus talumatuks, sundides mind ähvardama inimesi kinnisvara sundvõõrandamisega, selle asemel et aidata neil oma unistusi täita.

2018. aastal tegin ma julge sammu. Lahkusin pangast ja panin kõik oma säästud äri alustamisse, lootes luua oma perele parem tulevik. Siis tabas meid pandeemia, mis kõik rööbastelt maha ajas. Kahe aasta pikkuste karantiinide ja rahaliste raskuste järel kaotasin ma kõik: oma äri, säästud ja lõpuks ka abielu. Mu naine palus mul kodust lahkuda ja kuigi see valmistas mulle sügavat valu, ei tahtnud ma riskida, et meie lapsed peaksid läbi elama kohtuvaidluse piina. Sellest ajast saati olen püüdnud oma elu uuesti üles ehitada, kuid Kreekas on töökohti vähe, eriti minu vanuses inimesele.

Olen võtnud vastu ajutisi töökohti, müünud maha kõik, mida suutsin, ja isegi sõltunud sõprade lahkusest, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Elan oma venna poolkeldris, teades, et ta kavatseb selle peagi välja üürida. Mul on vaevalt piisavalt raha toidu jaoks, ja kõige valusam on see, et ma ei saa endale lubada oma lastega kvaliteetset aega veeta. Vahemaa meie vahel suureneb iga päevaga.

Siiski pole ma lootust kaotanud. Olen uurinud võimalusi Põhja-Euroopas, kus saaksin teenida piisavalt, et oma elu uuesti üles ehitada ja oma perekonda väärikalt ülal pidada. Mul on potentsiaalne töökoht ootamas, kuid mul puuduvad vahendid vajaliku koolituse ja ümberasumise eest tasumiseks. Kui suudaksin koguda 6 000 eurot, saaksin lõpuks olukorra ümber pöörata.

Ma unistan uuest elust – sellisest, kus saaksin elada lihtsalt, kuid uhkelt. Kujutan end ette väikeses, loodusega ümbritsetud majas, kus mu kõrval on mu koer Phoenix. Ta on päästetud koer, kes on ise läbi elanud raskusi, ja tema vastupidavus inspireerib mind. Veedaksin vaba aega bonsai-puude eest hoolitsedes, kitarri mängides ja rõõmu leidmisega väikestest asjadest.

Olen alati olnud liiga uhke, et abi paluda, kuid nüüd pole mul muud valikut. Kui piisavalt inimesi annaks väikese summa, saaksin alustada puhtalt lehelt. Kavatsen oma teekonda – meeleheitest väärikuseni – jäädvustada, filmides koos Phoenixiga teekonda Kreekast Põhja-Euroopasse. Jagan oma lugu nendega, kes mind toetavad, näidates, kuidas nende headus mu elu muutis.

Ma ei palu rikkust – vaid võimalust elada väärikalt ja oma lapsi ülal pidada. Kui sa saad aidata, ei muuda sa mitte ainult minu elu, vaid tuletad mulle meelde, et maailmas on ikka veel kaastunnet. Tänan, et võtsid mu loo arvesse.