Elas kord üks väike poiss, kes läks igal õhtul magama sama küsimusega:

„Kas homme läheb paremaks?”

Tal polnud suuri unistusi. Ta ei tahtnud kuulsaks ega rikkaks saada. Ta tahtis vaid sooja õhtusööki, turvalist kohta, kus magada, ja kedagi, kes talle ütleks: „Kõik saab korda.“

Aga keegi ei öelnud seda.

Ühel päeval juhtus aga midagi. Mitte ime. Mitte suur pööre. Lihtsalt üks väike otsus – keegi otsustas aidata.

Üks inimene. Siis veel üks.

Ja aeglaselt, väga aeglaselt hakkas poisi maailm muutuma.

Esmalt sai ta vaid sooja sööki. Siis mantli. Hiljem koha, kus õppida. Ja ühel hetkel ütles keegi talle tõesti:

„Sa ei ole üksi.”

Aastate pärast ei küsinud ta enam, kas „homme läheb paremaks”.

Vaid ta ütles teistele:

„Ma aitan, et paremaks läheks.”

See lugu ei räägi ainult ühest lapsest.

See lugu räägib meist.

Sest iga kord, kui me pühendame kellelegi aega, tähelepanu ja toetust, muutub tema „homme”.

Ja võib-olla on see sinu jaoks vaid üks otsus.

Aga kellegi teise jaoks... on see kogu maailm. See lugu ei räägi ühestainsast lapsest.

See lugu räägib meist.

Sest iga kord, kui me anname – aega, tähelepanu, toetust – muutub kellegi „homme”.

Ja võib-olla on see sinu jaoks vaid üks otsus.

Aga kellegi teise jaoks... on see kogu maailm.

Aita palun, kui saad, isegi kui see on vaid jagamine.

Suur tänu.