Elas kord ühes väikeses mägedes asuvas külakeses noor unistajate paar, Anna ja Marco (fantaasia-nimed). Nad olid alati tahtnud luua erilise koha, paradiisinurga, kus inimesed saaksid maailma kiirest ja kiirest ära tulla ja rahu leida. Nad kujutasid ette hubast, rohelusega ümbritsetud öömaja ja hommikusööki, kus oleks bassein, mis peegeldaks selget taevast ja päikesesoojust. Koht, kus iga detail annaks edasi rahulikkust ja ühtekuuluvustunnet.

Nende unistus oli selge: nad tahtsid osta täiusliku maatüki, mis asub mäe otsas, kust avaneb hingemattev vaade, ja ehitada oma B&B, mis oleks taganemispaik kõigile, kes tahaksid põgeneda igapäevaelust ja nautida lõõgastavaid hetki. Kuid see ei olnud pelgalt äri. Anna ja Marco tahtsid kaasata neid, kes sarnaselt neile jagavad armastust looduse vastu ja soovi luua midagi ehedat.

Nii sündis idee ühisest projektist. "Me ei saa seda üksi teha," ütles Anna ühel päeval, vaadates päikeseloojangut üle mäe, mida nad lootsid koduks nimetada. "Aga mis oleks, kui oleks teisi unistujaid nagu meie, kes oleksid valmis uskuma meie unistusse?"

Marco vaatas talle naeratades otsa ja mõte võttis kuju: nad paluksid abi nendelt, kes nagu nemadki tahaksid olla osa millestki erilisest. Nende ettepanek oli ainulaadne. Igaüks, kes otsustaks projekti toetada, ei oleks lihtsalt annetaja, vaid tõeline peategelane.

Iga inimene, kes annaks oma panuse B & B-sse, saaks erilise koha projekti keskmes. Annetajad ei oleks pelgalt kliendid, vaid eksklusiivse kogukonna liikmed, inimesed, kes naudiksid B & B-d kogu eluks ajaks soodustusi ja eripakkumisi. Iga kord, kui nad ületaksid B&Bi lävepaku, oleksid nad tervitatud kui sõbrad, kui osa Anna ja Marco perekonnast, ning neile oleks reserveeritud ainulaadne hoolitsus. Samuti saaksid nad igal aastal tasuta ööbimisi, mis oleks tänutäheks selle eest, et nad usuvad ühisesse unistusse.

Maa oli olemas ja ootas ostmist ning basseiniga külalistemaja plaan oli juba üksikasjalikult välja töötatud. Kuid selle elluviimiseks oli vaja koguda raha. Unistus oli suur, kuid nende abiga, kes uskusid, et on oluline ehitada midagi ainulaadset, võis see teoks saada.

"Iga inimene, kes osaleb, mitte ainult ei aita meil seda kohta ehitada," selgitas Anna oma kirjades ja sõnumitega, "vaid saab osaks loost, mis jääb kestma. Igal hommikul, kui te siin ärkate, tunnete, et ka teie olete andnud oma panuse selle õnnenurga loomisse."

Nii alustasid Anna ja Marco lootust ja otsustavust täis südamega oma rahakogumiskampaaniat. Iga väike panus oli samm selle unistuse suunas, iga annetus oli telliskivi, mis ehitab nende varjupaika mägedesse. Ja nad teadsid, et koos oma toetajatega loovad nad midagi imelist, koha, mis ei oleks mitte ainult nende, vaid kõigi nende, kes usuvad ühiste unistuste võlu.