Kui sa neid ridu loed, siis ilmselt sellepärast, et su elu on ristunud Fabry omaga, või ehk oled siin lihtsalt juhuslikult ja pole teda kunagi tundnud.

Minu abikaasa lahkus meie seast paar päeva tagasi, olles elanud mõned aastad tagasi diagnoositud haigusega, kui meie tüdrukud olid juba sündinud. Vaatamata tugevusele, uskumatule elujõule ja rõõmule, mis teda alati iseloomustasid, võttis haigus ta meilt ebaõiglaselt ja enneaegselt, jättes tühimiku, mida miski ega keegi ei suuda kunagi täita, kõigi nende elus, kes teda tundsid ja armastasid.

Kuid Fabry ei jätnud maha meeleheidet, vaid elutahet, soovi vaadata tulevikku; ta jättis meile visaduse ja julguse, sest ta oli just selline, ja ma tahan jätkata seda, mis me olime, seda, mis ta oli, minu ja meie tütarde jaoks.

Just nendest tunnetest, aga ka äärmisest alandlikkusest ja samas väärikusest lähtudes otsustasin ma käivitada selle rahakogumiskampaania. Ühe sissetulekuga ja veel väikeste tüdrukutega tean ma, et tee saab olema pikk, kindlasti rõõmuga täidetud, kuid paratamatult ka raske. Minu jaoks on mõeldamatu jätkata praeguse laenu tagasimaksmist, kuid 40 000 euroga ja mõningase pingutusega peaksin suutma vähendada osamakset nii, et see oleks mulle jõukohane, ja säilitada meie praegune kodu. Utopia? Võib-olla. Aga ma olen endale öelnud, et pean seda proovima.

Tänan südamest kõiki, kes suudavad teha annetuse, olgu see siis anonüümne või sümboolne; tänan samuti neid, kes on peatunud, et neid paari rida lugeda, sest kui te ei saa või ei taha annetust teha, loodan, et saate omakorda lootust, usku või inspiratsiooni, nagu mina sain, lugedes paljusid kurbi lugusid, mida ühendab erakordne soov „sellest välja tulla”.