Tere kõigile, minu nimi on Hanna ja ma olen 29-aastane. Räägin natuke endast, ma lahkusin kodust 20-aastaselt, ilma et mul oleks midagi jäänud. Seega hakkasin tööle, et saaksin üürida maja ja maksta oma kulutusi. Ma ei ole kunagi kelleltki midagi küsinud, kõik, mis ma sain, oli raske töö. Kuni tänaseni olen alati samas olukorras, st töötan, et mul oleks katus pea kohal, ilma et saaksin kunagi teha plaane, võtta puhkust, veeta hetkegi vaba aega või tegeleda projektidega, mida võin öelda, et need on minu omad. Tänaseni maksan ma üüri, mul õnnestus saada juhiluba, makstes seda osamaksetena, kuid mul ei ole autot. Ma tahtsin minna ülikooli ja eelmisel aastal tegin isegi sisseastumiskatsed ja pääsesin erinevatele kursustele, kuid kuna mul polnud raha, nägin oma unistust minema libisevat. Oleks tore, kui saaksin ülikooli minna, et saada paremat tööd, nii et saaksin ka oma panuse seisukohalt kasvada. Teine aspekt minu kohta on see, et ma alustan uut hobi, milles ma loodan, et saan areneda ja saada paremaks ja tuntumaks, milleks on küünla- ja seebivalmistamine.