Olen kuue lapse ema… ja võitlen vähiga, et mitte surra. Võitlen selle nimel, et mu lapsed ei jääks orvuks. 

Nad on nii väikesed, et mõte sellest, et nad võivad jääda ilma minuta sellisesse suurde maailma, valusab mind sügavalt hinge põhjas.

Need sõnad teevad mulle haiget, kuid need on tõsi. Mul on vähk ja haigus ei oota. Iga päev vaatan oma lapsi ja püüan varjata pisaraid. Vaatan, kuidas nad naeravad, kuidas mängivad, kuidas teevad plaane selle kohta, „kui nad suureks kasvavad“… ja mina mõtlen hirmuga: kas ma olen veel seal, et näha neid kasvamas?

Ma nutan ja palun Jumalalt, et ta hoiaks mind võimalikult kaua nende juures. Iga päev istun ratastoolis ja teen neile süüa, hoolitsen nende eest ja annan neile kogu oma soojuse.

  Igaüks neist vajab mind. Väike tütar ärkab öösiti ikka veel üles ja otsib mind oma soojade kätega. Teised küsivad, miks ma nii tihti haiglasse käin, miks ma olen kahvatu, miks ma nii kiiresti väsin. Ma naeratan neile ja ütlen, et ema lihtsalt „teeb ravi“. Aga mu hinges on valukisa ja hirm, sest ma tean, et ilma abita võib mu aeg nende kõrval peagi lõppeda.

  Arst ütles mulle selgelt: on olemas võimalus. Tõeline võimalus elada, terveks saada. Aga see maksab 70 000 eurot. Hiiglaslik summa emale, kes müüb maha kõik, et saada veel üks päev oma lastega. Ma ei palu halastust. Ma palu abikäsi, südant, mis lööks koos minu omaga.

  Ma tahan lihtsalt elada. Viia neid kooli, katta neile lauda, rääkida neile õhtul lugusid, pühkida neilt pisaraid, kui nad kukuvad. Ma ei taha, et nad kasvaksid üles ilma minuta, vaadaksid fotot ja ütleksid: See oli ema…

  Palun teid südamest, aidake mul jääda. Aidake mul neile veel head ööd soovida. Aidake mul mitte jätta oma kuut last orvuks.

  Iga žest loeb. Iga annetus tähendab üht lisapäeva, lootust, võimalust elada.

Palun, ärge laske surmal mind nende käest ära võtta.

Täname teid!