Tere,

Minu nimi on Olga. Ma pöördun teie poole, sest ma tõesti ei tea, kelle poole veel pöörduda.

Minu elu pole olnud kerge. Kasvasin üles ilma toetuseta – mu ema oli alkohoolik ja mu varajased eluaastad olid täis ebastabiilsust ja raskusi. Hiljem püüdsin luua oma pere, kuid mu endine abikaasa keeldus töötamast ja elas minu kulul, jättes maha hulga võlgu. Need võlad viisid lõpuks selleni, et mind visati välja üüritud toast. Mu isa pööras mulle selja, öeldes, et olen „väärtusetu”, ja katkestas minuga igasuguse kontakti.

Täna elan erivajadustega inimeste hooldusasutuses, kuid ma pole endast loobunud. Ma suudan ja tahan elada iseseisvalt. Ma valmistan süüa, koristan, pesen pesu ja hoolitsen enda eest. Kõik, mida ma igatsen, on oma kodu – koht, kuhu mu tütar saaks mind külastama tulla ja tunda soojust ja turvalisust.

Ma ei palu luksust. Ma palu teist võimalust. Mul on praegu umbes 2300 eurot võlga ja ma püüan koguda vähemalt 70 000 eurot, et see ära maksta, teha sissemakse väikese kodu eest, osta põhilisi riideid ja astuda esimesed sammud oma elu üles ehitamiseks.

Minu sugulased ei paku mingit tuge. Nad ei helista ega küsi, kuidas mul läheb. Tundub, nagu oleksid kõik mind maha jätnud – välja arvatud mu tütar, kes ikka veel mind külastab ja annab mulle selle vähese jõu, mis mul veel alles on.

Ma ei palu halastust. Ma palun võimalust elada väärikalt. Enda jaoks. Ja oma tütre jaoks.

Kui teil on võimalik aidata – olgu siis sõbralike sõnadega, minu loo jagamisega või mis tahes muu toetusega –, olen ma teile sügavalt tänulik.

Soojuse ja lootusega,

Olga